Discgolfi harjutamas

16. septembril võtsime mängida discgolfi. Mustamäe männimetsas hüppetorni all on discgolfi rada nüüd täispikkune, pikemgi. Vajalikule 18 korvile on lisaks ehitatud kolm lisarada. Ilm oli kehvapoolne ja osalt selle tõttu piirdusime 18 raja läbimängimisega. Meil on juhendajaks, eestvedajaks ja mängu promojaks kõva golfar Paul Kustala, kes käis suvel USA-s discgolfi maailmameistri võistlustel, tegi seal väga väärika tulemuse ja nüüd hiljuti osales Euroopa karikavõistlustel (Eurotour), kus võitis Senior Grandmaster klassis (60 + vanusegrupp) esikoha, s.t. karika. Võistluses läks arvesse 3 parema võistluse tulemus 7-st. Pauli mänguisu nakkab meile nagu golfikatk ja küllap käime veel sel aastalgi paar korda suurema seltskonnaga mõnel rajal mängimas.

Kaitseliit

8. septembril 2015 käisime Kaitseliidu Tallinna Maleva Nõmme malevkonna territooriumil asuva tagala osakonnas. Siin asub maleva transpordi – ja laomajandus. Tehnikat tutvustas meile tagala ülem major Andres Välli. Ka jagas ta  selgitusi  kaitseliitlaste varustuse kohta ja rääkis kaitseliitlaste tegemistest. Oli huvitav üritus!

Kaitseliidu tegemistega tutvujad

NATO kiivrit proovimas.(šelfi)

Kadriga tutvumas

Seekord viis tee meid Tallinna Trammiparki, huvitusime uutest ühissõidukitest. Juba kevadel, siis kui saabus "Moonika", avaldasime soovi temakesega tutvuda. Kuid meil soovitati oodata sügiseni, siis on depoo ka värskendatud ja uued trammide hooldusseadmed paigas. Nüüd oli õige aeg ja meile tutvustati "Kadrit". Uus moodne tramm jättis kõigile hea mulje, samuti oli huvitav teada saada kuidas uued trammid välja valiti ja kuidas need ehitatud on. Edasi viis meie tee depoosse. Ka siin oli täielik muutus toimunud, kõik värske ja moodne. Tõsi, üks töötuba kus remonditakse vanade trammide käiguosa oli veel "nõukaaegne", kohe tuttav tunne! Lõpuks saime küsida Tallinna ühistranspordist ja muudest selle valdkonna asjadest, ning Vahur Trammipargist andis meile ammendavad vastused.

Meelis 17 sept


Uudishimulikud vanamehed Trammipargis

Hr. Vahuri selgitusi kuulamas

Tramm nagu lennuk

Depoo oli puhas nagu haigla operatsiooni saal.

Vanamehed merelainetel.

7. septembri vihmalubaval varahommikul startisid vanamehed Leppneeme sadama poole.

Seltskonnas oli ka kaks naiskodanikku, mis tekitas teatavat elevust.
Sadamas asuti reisilaevale Wrangö, et sõita Prangli saarele. Samas oli kohal reisijuht Indrek Herman, kes tutvustas päevaplaani (Prangli ja Keri saare vaatamisväärtused).

Pranglil Kelnase sadamas istusime ringi postipaat Helge`le, mille kapten Ivar Piirsaar viis meid tunniga Keri saarele. Ja üllatus... kuivale maale saab vaid väikese mootorpaadiga 4-5 inimest korraga. Saar on väike, kõik servad ühest kohast nähtavad. Lagunenud tuletorn, aga siiski töötav, mõned vene sõjaväest jäänud ilmetud hooned, milles „suvitas”  paar patsiga noormeest koos sülearvutiga. Maasikaks Keri saarel oli Marko Matvere piltide näitus. Pildid joonistas ta oma ümbermaailma reisil. On ikka mõnele andeid antud!Ja siis tagasi Pranglile, kus ootas veoauto GAZ-52, roolis sama laeva kapten Ivar. Sõit läks Lääneotsa külla- kohe sööma pika laua taha, magustoiduks võrratud suitsulestad.Siis lühike jalutuskäik kiriku juurde, mille kõrval väike surnuaed- mälestuskividel tihti ühedsamad rootsipärased perenimed. Kirik on ehitatud 1848 a. ja on praegu täiesti toimiv.  Sõit jätkus läbi kolme küla, kus nägime saare muuseumi,  kena rahvamaja (samas majas koos raamatukogu ja arstiga) põhikooli, tenniseväljakut. Saare põhjatipus üllatas meid kaunis männimets, kus vaatasime 1941 a. hukkunud auriku „Eestirand” mälestuspaika, kus hukkus ligi 3500 Eestist nõukogude armeesse mobiliseeritut teel Kroonlinna.Huvitav on ka see, et saare all on gaasimaardla. Tõesti, 1960- ndatel puuritud puuraugust tuleb senini tundmatut gaasi- süüta vaid tikuga, mida me ka tegime.Nägime, et elu edeneb ka väikesaartel, kus oli näha renoveeritud kodusi ja avalikke hooneidSamuti on asfalteeritud külateed ja sadama ümbrus.

Nagu ikka vanameestega: lõpp hea, kõik hea- parajalt väsinud ja õnnelikult kodus!

Kirjutas Ott ja suur tänu temale selle sõidu korraldamise eest!

Nii see sõit algas

Keri tuletorn



Vaade Keri tuletornist saarele

Marko Matvere piltide näitus Keril

Puhkus Keril

Pidulik lõuna ja suitsulestad

Prangli kirik

Prangli kiriku surnuaed

Prangli kirik

Prangli muuseum

Eestirand mälestuspaik

Prangli gaasimaardla

Mugavusteta ekskursioonibuss





 

 

Kunstineiud klubi külalisteks

18. augustil tulid Nõmme Vanameestele külla kunstnikud Ulla Juske ja Eva Järv. Tüdrukud õppisid koos kunstiakadeemias skulptuuri ning tulid külla, et juttu ajada ning uurida, kas vanamehed oleksid huvitatud kunstiprojektis osalemisest. Projekt on veel idee tasandil ning käimas on pigem mõtete kogumine. Ulla elab Londonis ning on külastanud ka sealseid vanameeste klubisid. Mehed uurisid, kuidas välismaa klubid toimivad ning mis nad teevad.

Räägiti juttu ja joodi kohvi pea kaks tundi nii Vanameeste klubi loomisest, tegemistest ning kohalolevatest vanameestest. Jutu käigus tuli välja huvitav fakt, et enamus klubiliikmetest on tehnikamehed ning tundub, et loomeinimesed on pigem individualistid ning pundis koos käimine neile ei sobi. Siis läks jutt abielu peale ning vanamehed jagasid noortele tüdrukutele elu jooksul kogutud tarkusi ja rääkisid selleteemalisi anekdoote. Kohtumise lõpus hakati elavalt arutlema kas ja kui palju on ühes riigis vaja loomeinimesi ning kas Eestis võib oskustööliste ning kultuuriinimeste arv tasakaalust väljas olla.

Ulla ja Eva lubasid Nõmme vanameestele kirjutada ning tagasi tulla kindla ideega!

Suured tänud Endlile, kes andis Ullale Norma tehases valminud kandikud!

Kirjutas Ulla

                                                      Piltidel nemad meist ja meie neist.

Vello

Toivo

Martin

Heino

Urmas

Toomas

Madis

Meelis

Jaak

Endel

Rein

Ulla ja Eva



Ulla ja Eva

Külas oli hr. Ivar Peedu.

11. augustil külastas meie klubi Tallinna Linnavalitsuse transpordiameti peaspetsialist hr. Ivar Peedu.Tema järelevalve alla kuuluvad eelkõige Nõmme- ja Mustamäe linnaosade liiklusolude järelevalve, ehitusprojektide kooskõlastamine liikluskorralduse vahendite planeerimine ja liiklusjärelvalve.
 Kõigile klubi liikmete poolt esitatud küsimustele saadi ammendavad vastused.
Põhiline probleem liiklusolukorra parandamisel on Ivar Peedu sõnul rahaliste vahendite nappus ja autojuhtide distsiplineerimatus LE nõuete täitmisel.
Endise tippsportlasena (NL meistritiitel rallikrossis, kolm hõbemedalit autorallis jne.) valgustas Ivar Peedu lühidalt oma sportlasteed, andes ühtlasi hinnangu praeguste Eesti tippude esinemisele rallirajal.

kirjutas Toomas

Kagu - Eesti ekskursioon

31.juulil kell 8 startisid 13 klubi liiget lõuna suunas, et kahe päeva jooksul tutvuda  Kagu-Eestiga. Esimene pikem peatus oli  Võrus, kus tegime jalutuskäigu Tamula järve ümbruses. Vihmane ilm tuju ei rikkunud. Järgmisena külastasime Suur-Munamäge, kus olime muidugi  kunagi käinud, kuid mäest ülesronimine ja  vaade vaatetornist tuletas kõik uuesti meelde. Seejärel suundusime Rõugesse, kus meiega ühines mu onupoeg Silver, kohalik looduskaitsja ja Memento aktiivne tegelane. Tänu temale saime hea ülevaate Rõugest. Kui varem teadsime me ehk kindlalt ainult seda, et Rõuges asub Eesti sügavaim järv, siis nüüd tutvusime selle kauni kohaga põhjalikumalt. Ööbikuoru Hinni kanjoni  poole kulgeval matkarajal võis näha nutikate meeste ehitatud vesioinaid, mis pumpavad vett mitmekümne (32 m) meetri kõrgusele.  Meie tehnikahuviline Jaak proovis küll ühe vesioina tööd peatada, kuid katse ebaõnnestus. Tulemuseks olid märjad riided ja  teadmine, et vee jõu vastu ei saa isegi kanged mehed! Seejärel külastasime vana hüdroelektrijaama (Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum ). Põhimõtteliselt toodab seal veevool elektrit tänapäevalgi – kui muuseumi omanik veeratta veevoolu keeras, süttisid tuled. Muljetavaldav oli ka see, et osa seadmetest on pärit üle-eelmisest sajandist. Muuseumis saime tutvuda  ka muude huvitavate vanade tööriistade ja esemetega. Jäi üle ainult imestada ja uhkust tunda meie esivanemate nutikuse ja töökuse üle. Käisime ka Eesti Ema monumendi juures, mille idee autoriks oli mu siberikaaslane  Hans Sissas. Monumendi juures avanes imeilus vaade Rõugele. Veel käisime Paganamaal.  Enne öömajale jõudmist külastasime Eesti Maanteemuuseumi, mis asub vanas, kuid hästi säilinud Varbuse  postijaama kompleksis. Asjatundliku varahoidja Kaja abiga rändasime mööda ajaloolist teeruumi. Väljapanekute kaudu tutvusime teede ja liikumisviiside arenguga. Paljude muuseumi eksponaatide nägemine tekitas äratundmisrõõmu. Ööbimiskohaks oli valitud Kiuma talu puhkemaja Põlvamaal, kus meid lahkesti vastu võttis perenaine Virge. Osavamad vanamehed valmistasid õhtusöögi. Söögilauas arutati ka klubi edasise arenguga seotud küsimusi. Hommikul, peale perenaise poolt pakutavat hommikusööki võisid kõik soovijad maitsta piiramatuses koguses taluaias olevaid marju. Mõistagi ei jäetud sellist võimalust kasutamata!

Väljaspool esialgset plaani käisime Jõeveere muuseumis, mida soovitas külastada mu sõber ja siberikaaslane Jaan, vana kollektsionäär. Perenaine Ene tutvustas meile ilmekalt ja põhjalikult oma valdusi. Ilmselt ei olnud me varem midagi taolist näinud -  koguda 10 aastaga nii palju ja hinnalist vanavara, see oli muljetavaldav! Igatahes nii mõnelgi meist tekkis soov seda kohta uuesti külastada. Vaatasime ära ka Härma müürid Piusa jõe orus. Need on Eesti kõrgeimad devoni liivakivipaljandid – Oruperve kõrgus küünib 43 meetrini, Kõlgusniidu müür on 20,5 meetri kõrgune etteulatuv kalju. Seejärel siirdusime Obinitsas peetavatele Seto Kuningriigi päevadele. Peale viisa vormistamist nautisime koos teistega tõeliselt suurejooonelist pidu. Tegusamad meist jõudsid kohtuda ka Tartu klubi meestega ja arutada klubide liidu loomisega seonduvat.

Koju jõudsime kell 20. Olime küll ehk veidi väsinud, kuid reisiga rahul. 

Kirjutas Henn