Tegime kiirkülastuse Keila-Joale, et oma silmaga näha juba palju räägitud taastatud lossi. Oli tõesti, mida vaadata. Restaureerimine on tehtud väga maitsekalt ja kvaliteetselt. Tööd jätkuvad, haljastus on veel pooleli, kõrvalhooned tegemisel. Parajasti rippusid seintel Ermitaažist toodud Volkonskite sugulaste suurvürstide, vürstide, krahvide jt. portreed, mida kohal käimata me näinud ei oleks - kes meist ikka jälle Peterburgi sõidab. Mõtlesime kadunud aegadele, kõrgkultuurile, selle kandjatele ja üleilmastumise siluvale mõjule tänapäeva kultuuris. Aga loodus on lossi lähedal sama kaunis kui selle rajamise ajal.
Kirjutas Urmas
31 juuli 2014
21 juuli 2014
Nutiasjanduse täiendõppes
Viienda sündmusena juulikuus toimus meie käik EMT Tehnokeskusesse. Kutsujate eesmärgiks oli vist (ega reklaamüritus ei peagi olema väljahõigatud) meie kui eakate inimeste näitamine TV-s nuti-telefoni tarvitajatena. Noh, et on ju võimalik ja tore. Ostke ja sõlmige lepingud. Meie eesmärgiks oli saada aimu, kuidas mobiilside ja andmeedastus läbi telefoni toimub. Ja lootsime ikka ja jälle nö. ajakohastuda. Esimeste esitlejate jutus kostis aga selliseid sõnu, mida tavalisse teksti ei osanud paigutada, Sait, port, koaksiaalkaabel, info tihendamine, sagedusriba jne. Pikapeale seostus erisõnavara siit-sealt kuulduga ja mõndagi sai selgemaks. Iseasi, kui palju meelde jäi. Väikese kiire kontrolliga selgitati välja, et meist on juba 50% nuti-telefonide kasutajad ja seepeale muutus jutt konkreetsemaks. Päeva tulemuseks on see, et helistades kujutame nüüd ette, kuidas meie targad jutud teisenevad impulssideks, siis el.mg. laineteks, need lendavad läbi õhu masti otsa, sealt sihitakse nad kasvõi Austraaliasse läbi paljude vahejaamade jne. ning mitmetest maapealsetest keskustest saadud korralduste peale jõuavad meie sõprade kõrvadesse. Interneti pilvedes liikuva info levimisega on enam-vähem sarnane lugu. Telefoniaparaadid muutuvad järjest mitmekülgsemateks, võimaldades koos arenevate programmidega mitte enam ainult hommikust äratust ja kõneedastust vaid ka juhtida eemalt kõikvõimalikke seadmeid, paljastada oma (ja omaniku) asukohta, jälgida marsruuti, küsida teed tundmatus linnas, tõlkida kusagil majaseinal näha olevaid võõrkeelseid tekste, osta asju ja pileteid, mobiilparkida autot, pildistada ja teha videot, tõmmata ja mängida muusikat... Rakendusi tuleb juurde iga minutiga.
Täname EMT rahvast meid kutsumast ja harimast!
Täname EMT rahvast meid kutsumast ja harimast!
Pilte meie käigust EMT-sse vt. https://www.dropbox.com/sh/50wk2nzj1xf7n27/AACec3Yo5uUaISmIrmbDaBHQa
Kirjutas Urmas
17 juuli 2014
Kanuumatk
Sel kuul laulupeotule saatmise, ühe suuremat sorti sünnipäevapeo ja MUPO meeste juttude kuulamise järel sai eile teoks neljas sündmus - käisime kanuutamas. Tänu Tõnule saime transpordi klubi juurest Tori kanti, kus meid ootas matkakorraldaja. Sõitsime tema bussis, kanuud
haagisel selle saba küljes, piki Pärnu jõe kallast 15 km ülesvoolu. Kuulasime igaks juhuks hoiatused väikeste kärestike kohta ära ja libistasime kolm kanuud allavoolu minema. Kahes neist à kaks meest, ühes kolm. Kaheste kanuude mehed tegid minutis paar tõmmet aeruga ja lausa hõljusid sõidu lõpus ootava grilliplatsi ja sauna poole, kolmese mehed aga rabasid palehigis kümme korda rohkem tõmbeid, kuid ikka olid rivi lõpus. Meie (mina osutusin olema selles kolmeses esimese vahetuse tüürimees) istusime sügavalt vees ja teekond kujunes ka oluliselt pikemaks, sest vaja oli kõiki kaldaid uurida, mõnd kivi nügida ja kõikidest vesikasvutuustidest läbi sõita. Lõpus saunatasime end põhjalikult, ujusime soojas jões, kuumutasime grillvorste ja üks mees jättis peremehe rotveilerile oma sääramarja ette, aga see oli hästitoidetud ja vanade hammastega koer. Kojusõidul inspekteerisime Raplas Galeriikohvikut ja tegime seal üsna üksmeelse kokkuvõtte: päev meie Eesti rohelises looduses on oluliselt meeldivam kui mõnes Türgi või Tenerife rannas.
Kirjutas Urmas
haagisel selle saba küljes, piki Pärnu jõe kallast 15 km ülesvoolu. Kuulasime igaks juhuks hoiatused väikeste kärestike kohta ära ja libistasime kolm kanuud allavoolu minema. Kahes neist à kaks meest, ühes kolm. Kaheste kanuude mehed tegid minutis paar tõmmet aeruga ja lausa hõljusid sõidu lõpus ootava grilliplatsi ja sauna poole, kolmese mehed aga rabasid palehigis kümme korda rohkem tõmbeid, kuid ikka olid rivi lõpus. Meie (mina osutusin olema selles kolmeses esimese vahetuse tüürimees) istusime sügavalt vees ja teekond kujunes ka oluliselt pikemaks, sest vaja oli kõiki kaldaid uurida, mõnd kivi nügida ja kõikidest vesikasvutuustidest läbi sõita. Lõpus saunatasime end põhjalikult, ujusime soojas jões, kuumutasime grillvorste ja üks mees jättis peremehe rotveilerile oma sääramarja ette, aga see oli hästitoidetud ja vanade hammastega koer. Kojusõidul inspekteerisime Raplas Galeriikohvikut ja tegime seal üsna üksmeelse kokkuvõtte: päev meie Eesti rohelises looduses on oluliselt meeldivam kui mõnes Türgi või Tenerife rannas.
Kirjutas Urmas
09 juuli 2014
MUPO külastas vanamehi
Eile olid NVK külalisteks MUPO juhataja Rait Saart ja vaneminspektor Enn Viidu. Vanameestele tehti huvitav ülevaade MUPO arenemisloost ja igapäeva tegevusest. Diskussioon igapäeva-probleemidest ja uutest seadusemuudatustest oli elav. Põhiline sõnum oli see, et tänased seadused ei jäta ametnikule suurt tõlgendamisruumi, ning väga paljud probleemsed situatsioonid on üheselt paika pandud. Siit ka vanameestes segadust tekitav parkimiskaristuste teema. Nimelt on klubi liikmed saanud trahvida selle eest, et on oma kinnistu esise tänava riigimaa haljastanud ja hiljem seal autot parkinud. Siin on kohe mitu rikkumist, võõra kinnistu (riigi maa) loata korrastamine ja hilisem enda pügatud murul parkimine! Hoiatus teistele kordaarmastavatele kinnistuomanikele! Klubi liikmed olid siiski arvamusel, et oma peaga mõtlemine ei tohiks ametnikule keelatud olla! Vanamehed olid tavalisest pikemaks veninud kohtumisega rahul ja tänavad veelkord külalisi.
12 juuni 2014
FLIRT depoos
Tegi kadedaks, kui nägid kõikjal Euroopas kihutamas kauneid ja kiireid reisironge, seda isegi
meie lõunanaabritel leedukatel. Meie ajasime läbi 30-50-aastase vanarauaga Lätimaalt. Kiitus nendele
inimestele, kes päästsid meid häbist ja pöörasid mõõdunud aasta keskel asja uutele
rööbastele. Kuigi eilseks olime kõik nende „porganditega“ sõitnud, läksime
ikkagi asja lähemalt uurima Elroni Pääsküla depoosse. Vanamehi võttis vastu ja
andis ammendavaid seletusi kvaliteedi
ametimees hr. Laur.
ELRON – lühend sõnadest Eesti Liinirong, STADLER FLIRT – nende Šveitsis toodetud rongi nimi ing. keeles „fast light innovative regional train“(e.k. kiire, kerge, uuenduslik regionaalrong). Ja tõesti see FLIRT näeb ilus nii seest, kui ka väljast. Kõik on hästi läbimõeldud, võimaldades kihutada kuni 200 km tunnis. Kahjuks peab piirduma praegu 120 km tunnikiirusega, kuna enamat ei võimalda raudtee ise. Praeguseks on Elronil 18 el. rongi ja 20 diiselrongi, kaugema sihtkohaga Valga. Mullu tegid meie inimesed Elroni rongidega 2.33 milj. reisi, Elronis on töötajaid 272, nendest 84 rongijuhid. Selleks, et tead millega sõidad ja kuhu rongid viivad, on nad saanud väga uhked nimed: Lendav Läänlane, Mulgi Ekspress, Johanna , Chalottenhof jne. Tore külastus oli ja kõigil jorisejatel soovitan panna suu kinni: FLIRT on väga hea ja mõnus .
Kirjutas Jaak
04 juuni 2014
ABB-s
Maikuu viimasel kolmapäeval õnnestus peale pikka plaanimist külastada ABB Jüri tehast. Ott oli külastuse kokkuleppimisega kõvasti vaeva näinud ja tavalisest suurem grupp vanamehi pääses vaatama kuidas töötab generaatorite tehas. Alustuseks saime ülevaate ABB ajaloost ja tegevusest maailmas. Saime teada milline on majanduse seis maailmas ja kuidas see mõjutab Jüri tehase tegemisi. Peale lühikest turvakoolitust ja turvavahenditesse riietumist pääsesime tehasesse. Tehas on spetsialiseerunud tuulegeneraatorite ja diiselagregaatidele generaatorite tootmisele. Samuti toodetakse ABB teistele analoogilistele tehastele komponente ja pooltooteid. Tooted on suured ja rasked, kaal tonnides. Meile näidati mähiste tootmist, staatorite ja rootorite montaazi/katsetamist, stantsimist. Eruinseneridel oli mida meenutada ja mida avastada. Saime oma uudishimu rahuldatud ja küsimustele ammendavad vastused. Meeldiv oli tõdeda, et Eestis on säilinud korralikul tasemel masinaehitus ning siin tehtud toodang läheb kaubaks kogu maailmas.
23 mai 2014
Lõuna-Eestis
Meesteklubid kutsuti 21.05.14. kokku.
Viljandi tublid vanaisad korraldasid meie kokkusaamise ka sel aastal. Kohal
olime Tartust, Tartumaalt Haaslavalt, Pärnust, Tallinn-Nõmmelt, Kristiinest ja muidugi Viljandist. Peeti
kõnesid ja tarbiti kiluvõileibasid. Oluline oli aga see lahe ja südamlik
õhkkond, mille Viljandi mehed koos pensionäride ühenduse daamidega ja
ansambliga „Rukkilill“ oskasid luua. Tänud Voldemar Tasale ja teistele
korraldajatele. Käisime järvel laevukesega sõitmas, pillimees paadis ja laul
kõigil suul. Teine paaditäis mehi jäi äikesepilve alla. Saime pesuni märjaks,
aga siis taipasime, et ega enam ei meenu, millal viimati läbimärjaks on saadud
ja olukord omandas kohe hiiglavahva värvingu. Järgmisel hommikul oli tegelikult
üsna ebameeldiv vettinud kingi jalga sikutada. Aga kokkutulekult sõitis meie
klubi meestega täidetud Mersu-buss Aakresse moosivabrikusse (Johannese
orgunnitud külaskäik). AS Bacula peremees näitas, mida head väike firma meie
jogurtite, saiade ja pannkookide maitsestamiseks teha suudab. Edasi läks sõit
Lutsu tallu, kuhu viis meest jäid pärast majutumist vorste grillima, ülejäänud
sõitsid Otepää suusakeskust vaatama. Õhtusöögilauas saime kõik suud soojaks
räägitud. Hommikul juhatas Lutsu B&B talu perenaine meid lähedalasuvale
allikale päevast joogivee varu pudelitesse tankima. Sellest Emalätte allikast
pidavat algama Emajõgi. Mine sa tea, meie ei kontrollinud. Kella poole kümneks
jõudsime Elvasse, kuhu Meelis oli meile korraldanud tutvumise Saint Gobain
Sekurit autoklaase valmistava tehasega. Meile tehti 3,5-tunnine esitlus,
millist tean tehtavat suurt tellimust ettevalmistavale kliendile. Saadud
teadmised on väärt, aga mitte vähem väärtusliku mälestuse saime sellest, kuidas
meid vastu võeti. Kes ütleb, et meil suhtutakse eakatesse ükskõikselt, see
mingu... metsa. Järgmiseks punktiks me reisil oli Hellenurme vesiveski, töötav
peaaegu originaalseadmetega ja meie-ealise möldriga turismiobjekt. Võimsa
auraga perenaine tegi meile püülijahvatamise esitluse ja pakkus samas majas
küpsetatud rukkileiba. Sellega ammendusid meie jaks ja uudishimu ning keerasime
bussi nina Tallinna poole. Õhtuks sai sellesuvine kahepäevareis tehtud. Kuid
niipalju oli erksust veel meestes sees, et pidasime plaani varsti Ülenurme
Põllumajandusmuuseumi ja Peipsiranna sõidu ette võtta.
Kirjutas Urmas
Kirjutas Urmas
Tellimine:
Postitused (Atom)