Lõuna-Eestis

Meesteklubid kutsuti 21.05.14. kokku. Viljandi tublid vanaisad korraldasid meie kokkusaamise ka sel aastal. Kohal olime Tartust, Tartumaalt Haaslavalt, Pärnust, Tallinn-Nõmmelt, Kristiinest ja muidugi Viljandist. Peeti kõnesid ja tarbiti kiluvõileibasid. Oluline oli aga see lahe ja südamlik õhkkond, mille Viljandi mehed koos pensionäride ühenduse daamidega ja ansambliga „Rukkilill“ oskasid luua. Tänud Voldemar Tasale ja teistele korraldajatele. Käisime järvel laevukesega sõitmas, pillimees paadis ja laul kõigil suul. Teine paaditäis mehi jäi äikesepilve alla. Saime pesuni märjaks, aga siis taipasime, et ega enam ei meenu, millal viimati läbimärjaks on saadud ja olukord omandas kohe hiiglavahva värvingu. Järgmisel hommikul oli tegelikult üsna ebameeldiv vettinud kingi jalga sikutada. Aga kokkutulekult sõitis meie klubi meestega täidetud Mersu-buss Aakresse moosivabrikusse (Johannese orgunnitud külaskäik). AS Bacula peremees näitas, mida head väike firma meie jogurtite, saiade ja pannkookide maitsestamiseks teha suudab. Edasi läks sõit Lutsu tallu, kuhu viis meest jäid pärast majutumist vorste grillima, ülejäänud sõitsid Otepää suusakeskust vaatama. Õhtusöögilauas saime kõik suud soojaks räägitud. Hommikul juhatas Lutsu B&B talu perenaine meid lähedalasuvale allikale päevast joogivee varu pudelitesse tankima. Sellest Emalätte allikast pidavat algama Emajõgi. Mine sa tea, meie ei kontrollinud. Kella poole kümneks jõudsime Elvasse, kuhu Meelis oli meile korraldanud tutvumise Saint Gobain Sekurit autoklaase valmistava tehasega. Meile tehti 3,5-tunnine esitlus, millist tean tehtavat suurt tellimust ettevalmistavale kliendile. Saadud teadmised on väärt, aga mitte vähem väärtusliku mälestuse saime sellest, kuidas meid vastu võeti. Kes ütleb, et meil suhtutakse eakatesse ükskõikselt, see mingu... metsa. Järgmiseks punktiks me reisil oli Hellenurme vesiveski, töötav peaaegu originaalseadmetega ja meie-ealise möldriga turismiobjekt. Võimsa auraga perenaine tegi meile püülijahvatamise esitluse ja pakkus samas majas küpsetatud rukkileiba. Sellega ammendusid meie jaks ja uudishimu ning keerasime bussi nina Tallinna poole. Õhtuks sai sellesuvine kahepäevareis tehtud. Kuid niipalju oli erksust veel meestes sees, et pidasime plaani varsti Ülenurme Põllumajandusmuuseumi ja Peipsiranna sõidu ette võtta.

Kirjutas Urmas

Jalgratastega Kõrvemaal

Seekord võtsid vanamehed ette rattaretke Kõrvemaa matkaradadel. Kogunesime klubi juurde, kus laaditi rattad autodele ja sõitsime Kõrvemaa Puhkekeskusesse. Peale pisikest plaani pidamist suunduti 19 km rajale. Et asi huvitavam oleks sõideti „vastukarva“. Ilmselt tänu sellele tekkis rajal korduvalt orienteerumisega probleeme. Need peatused tegelikult andsid võimaluse tempot sobivana hoida.

Rada kulges kevadises metsas, loodus värskelt tärkamas. Mõni rabakoht oli parajalt märg, nii et tuli ratast talutada, aga see ei seganud esimeste ööbikute laulu kuulamast. Kui olime ringiga puhkekeskuses tagasi ja harinud ennast saunas, oli mõnus surin kehas.  Peale kehakinnitust kohalikus söögikohas võisimegi asuda koduteele. Seltskond jäi üritusega rahule, paras füüsiline koormus, ilus ilm, kevadine loodus, mida veel paremat tahta!

Kirjutas Meelis

Tallinn-Jäneda-Aegviidu-Tallinn

Esmaspäev –  esimene päev.

Sõidan autoga Tartu maantel. Lumi, rahe, vihm, lobjakas, tuul on õudne, auto aknad kattuvad läbinähtamatu lume ja lobjaka seguga. Kas sellist kevadet me tahtsime! Homme läheme matkama? Väike kahtlusepoiss poeb minu särgi alla. Meenub hüüdlause õigest riietusest ja ilmast. Õhtune ilmateade puhub murepilvi pisut laiali. Lähen magama väheke äreva olekuga.

Teisipäev – hoopis teine päev. 6.05.14.

Hommik. Ilus päikesepaiste. Vähene tuul. 9 vanameest  bussijaamas. Sõit Jäneda poole läheb lahti. Jänedal, möödunud õnnelikult „Musta Täku Tallist“, alustame presidendi matkarajal jalutuskäiku   Aegviidu poole, teejuhtideks arvukad viidad ja Meelise mobiiliäpp „Tark mees taskus“. Kirjad postidel näitavad 9 km. Saatjateks on linnulaul, ülased ja värske õhk, mets, oja ja järved. Ka hobuste „miinid“. Soe päiksepaiste teeb vanameeste kõnni metsas väga kõbusaks ja lõbusaks. Kaks puhkepausi ja piknik Nelijarve lähedal. Piknikul ei saanud kuidagi jätta kasutamata juhust maitsta Joeli kuulsat omatehtud praetud soolaliha .

Ja lipsti –  olemegi Aegviidus peale mõnetunnist matka – kõik reipad ja terved. „Elroni“ rong tõi meid 1,1-eurise piletiga 120 km tunnikiirusega Tallinna. Magan noore mehe und.

Kolmapäev –  kolmas päev

Jalad meeldivalt surisevad hommikvõimlemise ajal. Kõik on korras ning arvan, et on korras ka teistel vanameestel.

Ühine mõte: väga uhke jalutuskäik oli. Veel korrata otsides uusi radu.

p.s. Kes ei tea, kus on Lahinguvälja peatus, siis minge istuge rongi ja kihutage Aegviidu poole.

Kirjutas Jaak

Teeme ära!

Tegime ära. Neljandat korda võttis klubi 3.05.14. osa üleriigilisest talgupäevast. Elu jooksul on uusi asju tehtud küll ja küll, seetõttu sai ühiseks otsuseks, et teeme seekord sellist tööd, mille tegijaid napib: võtsime koristada Glehni Kalevipoja ümbruse, nn. Tähetorni pargi. Riisusime kuju ümbruse puhtaks, lausa 78 punast kilekotti said okkaid, käbisid, lehti ja muud puru täis, metsa alt kogunes lisaks paar kotitäit piknikujäätmeid, tervisesportlaste joogipudeleid ja muid äravisatavaid tarbevahendeid. Nagu ikka oli vanajumal vanameeste vastu lahke – ilm oli mõnus. Lähikonnast tulid mõned pered meie pundile appi. Avastasime, et me oleksime võinud sealsamas töö lõpetada talgusupi söömisega – need pered oleksid kindlasti parema elamuse saanud. Läksime siiski varasema plaani kohaselt klubisse, kus 5 meest olid hommikust saati aknaid pesnud ja vihmaveetorusid parandanud. Sõime pirukaid, jõime tassi teed ja tundsime maailma korrastamisest heameelt.

Kirjutas Urmas.

Vanamehed Vahipataljonis

Lõpuks, 24. aprillil sai teoks pikalt plaanitud Vahipataljoni külastus. Kaua tehtud – kaunikene, just nii läkski. Meie visiit oli vastuvõtjate poolt väga hoolikalt ettevalmistatud. Esmalt tutvustati Vahipataljoni struktuuri ja seejärel territooriumi. Kasarmus näitasid sõjaväe politsei võitlejad oma varustust. Selleks olid kohal ajateenijad, kes näitasid millist turvavarustust kasutavad rahutuste tõrjujad ja kui kiiresti selle selga saab. Seejärel tutvustasid nad oma käsirelvi. Järgnes kasarmu külastus. Üllatas ruumipuudus ajateenijate magalas. Kuna Vahipataljon valvab ka Presidendi lossi ja vatutab kõrgete riigikülaliste aueskortide eest, siis sellel teemal saime palju huvitavat teada. Meile näidati paraadmundrite garderoobi  ja selgitati auvahtkondade „moenippe“.

Edasi vaatasime tehnikaparki, sportimisvõimalusi ja kartserit. Vanameestes tekitas elevust teadmine, et kutsealustele pakutakse 5 korda päevas väga korralikult süüa. Kokad kurtsid et noorsõdurid on toidu suhtes väga valivad, näiteks külastuspäeval ei sobinud sõduritele lõhepraad! Saime teada, et tänapäeval kutsealused tegelevad vaid sõjalise väljaõppega, mingeid abiteenuseid (köögitoimkondi) nad teha ei tohi.

Üle kolme tunni kestnud Vahipataljoni külastus andis nii noorendava emotsiooni, et koduteel hindas klubi vanim liige naiste säärejooksu!

Kirjutas Meelis

Rapla, Kehtna, Valtu

Paari aasta eest käisime külas Kehtna rahvamaja juhatajal ja tema kokkukutsutud seeniormeestel. Meie süüdatud klubiidee läks kasvama – nüüd tegutsevad Kehtna kandi mehed klubina. Nimi on neil meie klubi nimest vägevamgi: „Seakõrva ordu“.

22. aprillil saime taas kokku. Rahvamaja juhataja pr. Kait Kaeval korraldas meile tutvumise Rapla kakstornise kirikuga ja ordu mehed olid giidideks, kui sõitsime edasi Kehtna mõisa vaatama ning sealt maandusime Valtu rahvamajja kohvilaua taha. Seakõrva ordu mehed piinasid meid mälumänguga (eelmisel korral võitsid nad mängu, meie jäime teiseks!). Seekord keegi punkte ei lugenud, aga tundus, et me ei jäänud enam teiseks. Kõigest huvitavast, mida saime teada Rapla kirikuõpetajalt, Kehtna mõisavalitsejalt, kolleegidelt-klubilistelt ja Valtu veinitehase tegevjuhilt ei jõua siin jutustada. Igatahes päev oli väga humoorikas, samas asjalik ja mõnus, vein oli hea, kringlit, võileivatorti ja seakõrvu oli piisavalt, kohvi keedeti juurdegi. Suured tänud Kaidile võõrustamise eest ja Valtu spordimaja juhatajale, kes oluliselt aitas bussi remondil, et Paul meid mõnusalt koju saaks sõidutada. Kehtna rahva kutsusime Nõmmele külla, ainult aeg jäi veel lahtiseks – neil seal paljudel põllutööd ees, meil tegutsemiste graafik mai lõpuni lukku pandud. Aga ega aeg otsa saa. Loodetavasti.

Kirjutas Urmas

Ekskursioon Iru elektrijaama.

15.aprillil toimus Nõmme Vanameeste Klubi ekskursioon Eesti Energia AS Iru elektrijaama. Vastuvõtjaks oli Iru elektrijaama peaspetsialist Andrei Vuhk, kes tutvustas elektrijaama ja selle jäätmeenergiaplokki ning vastas arvukatele küsimustele. Iru elektrijaam on suurima potensiaaliga soojusenergia tootja Eestis, mis varustab soojusenergiaga Tallinna ning Maardu linna.Põhikütusena kasutab Iru elektrijaam elektri- ja soojusenergia koostootmiseks segaolmejäätmeid ning reservkütusena maagaasi ja vedelkütuseid.

A.Vuhki juhtimisel toimus ka ringkäik elektrijaamas ning tutvumine 2013. aastal valminud jäätmeenergiaplokiga. Selle ploki valmimisega lõppes Eestis suuremahuline segaolmejäätmete ladestamine prügilatesse. Iru jäätmeplokk on Eesti jaoks uus lahendus nii energia tootmiseks kui ka prügikäitluses. Selle elektri tootmise võimsus on 17 MW ja soojuse tootmise võimsus 50 MW. Aastas taaskasutab jäätmeenergiaplokk energia tootmiseks ca 220 000 tonni segaolmejäätmeid. Elektriks ja soojuseks muundatakse ligi 85% jäätmetes sisalduvast energiast.

Oli huvitav ekskursioon.

  Kirjutas Toivo