Tallinn-Jäneda-Aegviidu-Tallinn

Esmaspäev –  esimene päev.

Sõidan autoga Tartu maantel. Lumi, rahe, vihm, lobjakas, tuul on õudne, auto aknad kattuvad läbinähtamatu lume ja lobjaka seguga. Kas sellist kevadet me tahtsime! Homme läheme matkama? Väike kahtlusepoiss poeb minu särgi alla. Meenub hüüdlause õigest riietusest ja ilmast. Õhtune ilmateade puhub murepilvi pisut laiali. Lähen magama väheke äreva olekuga.

Teisipäev – hoopis teine päev. 6.05.14.

Hommik. Ilus päikesepaiste. Vähene tuul. 9 vanameest  bussijaamas. Sõit Jäneda poole läheb lahti. Jänedal, möödunud õnnelikult „Musta Täku Tallist“, alustame presidendi matkarajal jalutuskäiku   Aegviidu poole, teejuhtideks arvukad viidad ja Meelise mobiiliäpp „Tark mees taskus“. Kirjad postidel näitavad 9 km. Saatjateks on linnulaul, ülased ja värske õhk, mets, oja ja järved. Ka hobuste „miinid“. Soe päiksepaiste teeb vanameeste kõnni metsas väga kõbusaks ja lõbusaks. Kaks puhkepausi ja piknik Nelijarve lähedal. Piknikul ei saanud kuidagi jätta kasutamata juhust maitsta Joeli kuulsat omatehtud praetud soolaliha .

Ja lipsti –  olemegi Aegviidus peale mõnetunnist matka – kõik reipad ja terved. „Elroni“ rong tõi meid 1,1-eurise piletiga 120 km tunnikiirusega Tallinna. Magan noore mehe und.

Kolmapäev –  kolmas päev

Jalad meeldivalt surisevad hommikvõimlemise ajal. Kõik on korras ning arvan, et on korras ka teistel vanameestel.

Ühine mõte: väga uhke jalutuskäik oli. Veel korrata otsides uusi radu.

p.s. Kes ei tea, kus on Lahinguvälja peatus, siis minge istuge rongi ja kihutage Aegviidu poole.

Kirjutas Jaak

Teeme ära!

Tegime ära. Neljandat korda võttis klubi 3.05.14. osa üleriigilisest talgupäevast. Elu jooksul on uusi asju tehtud küll ja küll, seetõttu sai ühiseks otsuseks, et teeme seekord sellist tööd, mille tegijaid napib: võtsime koristada Glehni Kalevipoja ümbruse, nn. Tähetorni pargi. Riisusime kuju ümbruse puhtaks, lausa 78 punast kilekotti said okkaid, käbisid, lehti ja muud puru täis, metsa alt kogunes lisaks paar kotitäit piknikujäätmeid, tervisesportlaste joogipudeleid ja muid äravisatavaid tarbevahendeid. Nagu ikka oli vanajumal vanameeste vastu lahke – ilm oli mõnus. Lähikonnast tulid mõned pered meie pundile appi. Avastasime, et me oleksime võinud sealsamas töö lõpetada talgusupi söömisega – need pered oleksid kindlasti parema elamuse saanud. Läksime siiski varasema plaani kohaselt klubisse, kus 5 meest olid hommikust saati aknaid pesnud ja vihmaveetorusid parandanud. Sõime pirukaid, jõime tassi teed ja tundsime maailma korrastamisest heameelt.

Kirjutas Urmas.

Vanamehed Vahipataljonis

Lõpuks, 24. aprillil sai teoks pikalt plaanitud Vahipataljoni külastus. Kaua tehtud – kaunikene, just nii läkski. Meie visiit oli vastuvõtjate poolt väga hoolikalt ettevalmistatud. Esmalt tutvustati Vahipataljoni struktuuri ja seejärel territooriumi. Kasarmus näitasid sõjaväe politsei võitlejad oma varustust. Selleks olid kohal ajateenijad, kes näitasid millist turvavarustust kasutavad rahutuste tõrjujad ja kui kiiresti selle selga saab. Seejärel tutvustasid nad oma käsirelvi. Järgnes kasarmu külastus. Üllatas ruumipuudus ajateenijate magalas. Kuna Vahipataljon valvab ka Presidendi lossi ja vatutab kõrgete riigikülaliste aueskortide eest, siis sellel teemal saime palju huvitavat teada. Meile näidati paraadmundrite garderoobi  ja selgitati auvahtkondade „moenippe“.

Edasi vaatasime tehnikaparki, sportimisvõimalusi ja kartserit. Vanameestes tekitas elevust teadmine, et kutsealustele pakutakse 5 korda päevas väga korralikult süüa. Kokad kurtsid et noorsõdurid on toidu suhtes väga valivad, näiteks külastuspäeval ei sobinud sõduritele lõhepraad! Saime teada, et tänapäeval kutsealused tegelevad vaid sõjalise väljaõppega, mingeid abiteenuseid (köögitoimkondi) nad teha ei tohi.

Üle kolme tunni kestnud Vahipataljoni külastus andis nii noorendava emotsiooni, et koduteel hindas klubi vanim liige naiste säärejooksu!

Kirjutas Meelis

Rapla, Kehtna, Valtu

Paari aasta eest käisime külas Kehtna rahvamaja juhatajal ja tema kokkukutsutud seeniormeestel. Meie süüdatud klubiidee läks kasvama – nüüd tegutsevad Kehtna kandi mehed klubina. Nimi on neil meie klubi nimest vägevamgi: „Seakõrva ordu“.

22. aprillil saime taas kokku. Rahvamaja juhataja pr. Kait Kaeval korraldas meile tutvumise Rapla kakstornise kirikuga ja ordu mehed olid giidideks, kui sõitsime edasi Kehtna mõisa vaatama ning sealt maandusime Valtu rahvamajja kohvilaua taha. Seakõrva ordu mehed piinasid meid mälumänguga (eelmisel korral võitsid nad mängu, meie jäime teiseks!). Seekord keegi punkte ei lugenud, aga tundus, et me ei jäänud enam teiseks. Kõigest huvitavast, mida saime teada Rapla kirikuõpetajalt, Kehtna mõisavalitsejalt, kolleegidelt-klubilistelt ja Valtu veinitehase tegevjuhilt ei jõua siin jutustada. Igatahes päev oli väga humoorikas, samas asjalik ja mõnus, vein oli hea, kringlit, võileivatorti ja seakõrvu oli piisavalt, kohvi keedeti juurdegi. Suured tänud Kaidile võõrustamise eest ja Valtu spordimaja juhatajale, kes oluliselt aitas bussi remondil, et Paul meid mõnusalt koju saaks sõidutada. Kehtna rahva kutsusime Nõmmele külla, ainult aeg jäi veel lahtiseks – neil seal paljudel põllutööd ees, meil tegutsemiste graafik mai lõpuni lukku pandud. Aga ega aeg otsa saa. Loodetavasti.

Kirjutas Urmas

Ekskursioon Iru elektrijaama.

15.aprillil toimus Nõmme Vanameeste Klubi ekskursioon Eesti Energia AS Iru elektrijaama. Vastuvõtjaks oli Iru elektrijaama peaspetsialist Andrei Vuhk, kes tutvustas elektrijaama ja selle jäätmeenergiaplokki ning vastas arvukatele küsimustele. Iru elektrijaam on suurima potensiaaliga soojusenergia tootja Eestis, mis varustab soojusenergiaga Tallinna ning Maardu linna.Põhikütusena kasutab Iru elektrijaam elektri- ja soojusenergia koostootmiseks segaolmejäätmeid ning reservkütusena maagaasi ja vedelkütuseid.

A.Vuhki juhtimisel toimus ka ringkäik elektrijaamas ning tutvumine 2013. aastal valminud jäätmeenergiaplokiga. Selle ploki valmimisega lõppes Eestis suuremahuline segaolmejäätmete ladestamine prügilatesse. Iru jäätmeplokk on Eesti jaoks uus lahendus nii energia tootmiseks kui ka prügikäitluses. Selle elektri tootmise võimsus on 17 MW ja soojuse tootmise võimsus 50 MW. Aastas taaskasutab jäätmeenergiaplokk energia tootmiseks ca 220 000 tonni segaolmejäätmeid. Elektriks ja soojuseks muundatakse ligi 85% jäätmetes sisalduvast energiast.

Oli huvitav ekskursioon.

  Kirjutas Toivo

 

Prof. Anto Raukas jagas oma teadmisi vanameestega

Seekordne kutsutud külaline valgustas meid geoloogia ja keskkonna valdkonnas. Huvitav ja väga lühikesena tundunud vestlusring käsitles teemasid maailmapoliitikast Nabala karstialani. Erudeeritud ja suure elukogemusega teadlaselt saime teada huvitavaid fakte lähiajaloost kui ka päevapoliitikast. Vanamehed said peajoone poliitikast veidi teistsuguse nägemuse maailma kliimaarengutest. Peab ütlema, et mõned prof Raukase toodud väited tundusid küllalt loogilised ja neid tasub kindlasti üldises infomüras tõsiselt kaaluda.

Külaline oli NVK tegemistest kuulnud ja tundis huvi ka klubi toimimise vastu. Vanamehed said esitada oma küsimusi ja said ka neile lühikesed ja konkreetsed vastused. Diskusiooni oleks jätkunud kauemakski, kui poleks külalisega kokkulepitud aeg lõppenud.

Oli järjekordselt huvitav külaline!

01.04.14

Kirjutas Meelis

Vanamehed Lõunanabal

Antarktisesse viis meid TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, Eesti Antarktise ekspeditsiooni teaduskordinaator Enn Kaup läbi oma suu ja silmade. Mees kes on Antarktises töötanud üle 1150 päeva ja uurinud Antarktise järvi. Paljud neist on maailma puhtamad ja läbipaistvamad, mõnedel on jääkate püsinud sajandeid ja mõned ei külmu üldse soolase vee tõttu. Kuulsime palju põnevat alates puhtast, kuivast õhust, karmidest tuultest ja külmakraadidest. Enn Kaupi „talumisrekord“ oli  miinus 85 kraadi ja tuulekiiruseks 40 m/sek. Näiteks oli  veel juttu ekspeditsiooni  liikme käitumise koodeksist, mis muuhulgas keelas ekspeditsioonikaaslasi seksuaalselt ahistada või himura pilguga vahtida, kusjuures ei olnud õeldud, on see kaaslane mees või naine. Vaat, mis teemasid üks pikk talvitumine tõstatab. Õnneks ei esitanud me rumalaid küsimusi pingviinide ja jääkarude kooselu  kohta. Enn Kaup  arvab, et pingviin peab inimest suureks pingviiniks, kes ei käi asja eest teist taga Lõunamandril tolknemas vaid et nad teevad uurimisretki. Seepärast, kui pingviinid inimest näevad, siis vaatavad hoolega. Praeguseks ajaks on pingviinidele lähenemine ligemale kui 5 meetrit keelatud.                                                                                   

 Ka Eesti lipu ja Antarktika avastaja Saaremaalt pärit Bellingshauseni lugu sai ära räägitud. Kaks tundi mõnusas jutuajamises mõõdus kiiresti. Nõmme vanamehed tänavad veelkord selle väga huvitava kohtumise eest ja avaldasid kahetsust, et neil endil ei olnud võimaalust viibida sellel paiguti 4,7 km paksuse jääga kaetud mandril.

Kirjutas Jaak