Liiklejad, liiklus ja koolitajad

Sel aastal on liiklusõnnetustes hukkunud juba mitu eakat jalakäijat. Miks? Nendelt enam küsida ei saa. Politseiamet ja Maanteeamet koolitavad rahvast küll jõudsalt, umbes 150 koolitust viiakse läbi koolides, lasteaedades, päevakeskustes ja sotsiaalkeskustes, aga kas need on tõhusad ja kas neid on piisavalt? Et päästa kasvõi üks elu, otsustati küsida, mida meie, eakad ja seejuures nii jala käivad kui ka autot juhtivad vanamehed, asjast arvame. 19.02.14. tulid meile külla Maanteeameti ja Politsei- ja piirivalveameti töötajad. Väga meeldivas õhkkonnas tegime veidi grupitööd, pannes kirja meile olulistena paistvaid puudusi liikluskorralduses, tehes ettepanekuid olukorra parandamiseks ja sõnastades ka seda, mida me ise saame paremini teha. Siia ei mahu kirjutada väikest osagi sellest, mida me märkimisvääriliseks arvasime. Et külalised meie mõtetega täidetud paberilehed kaasa võtsid, siis on väike lootus, et ehk midagi läheb ka töösse. Kenasti kaastöö varjus saime veidi koolitust, liiklusanalüüsi andmeid ja meeldetuletusi. Kõik see läks nö.asja ette. Teema oli sedavõrd haarav, et kippusime oma kogemusi rääkides kohtumise ajakava lõhki ajama. See, et kolm sünnipäevalast olid võileivad/kringlid/tordid ja ... kööki ootele pannud meenus alles poolteise tunni möödudes. 

Kirjutas Urmas

Külaliseks oli hr. Terik

Aeg lendab. Külaliseks oli juba kolmas Nõmme linnaosavanem meie nelja-aastase ajaloo jooksul. Tiit Terik, kes hiljuti oli veel Pirita linnaosavanem, rääkis meie linnaosade sarnasustest ja erinevustest, linnaosa juhtimisest, Tallinna valitsemise süsteemist. Nõmme asjus on tal veel sisseelamise periood, seetõttu märkis ta üles meie arvamusi ja tähelepanekuid, mida kavatseb abiks võtta oma tööde plaanimisel. Meeldiv. Ja see paneb meid seda kohtumist mäletama, sest eks me ju ootame tulemusi. Põlvkondade erinevusest hoolimata saime külalisega hea kontakti. Loodetavasti tekib kahepoolne kasu, sest me pakume kolmekümne kolme kogenud mehe toetust meie linnaosa mõnede probleemide lahendamisel. Linnaosavanema poolt juba tugi meie klubile tekkiski - klubimaja kinnijäätunud kanalisatsioon sai kiirelt lahti sulatatud.
Meestel oli mitmeid küsimusi, külalisel piisavalt asjatundlikke vastuseid.

Elust Jaapanis rääkis hr. Heikki Vallaste.

Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni president hr. Heikki Vallaste leidis oma ülipingelises ajagraafikus augu külastamaks uudishimulisi vanamehi nende „kodus“ Kivimäel ja vastamaks paljudele  küsijatele.

Minu nõuka-aja teadmised Jaapanist piirdusid Kobo Abe romaaaniga „Luitenaine“. Hilisemad  kohtumised jaapanlastega on süvendanud lugemisel saadud kuvandit, et Jaapani mees on  hallinevate juustega, lühemat kasvu, lahke naeratusega, pidevalt  kummardav; jaapani naine on suurte prillidega, pükskostüümis, ei kummarda, valge portselannäokesega,säravate neoonroosade huultega, mis tõstavad esile küpse idamaise ilu.

Selliste inimeste seas alustas oma „Jaapani kärjääri“ härra H.Vallaste. Alustuseks koos jaapani keele põhjaliku õppimise ja omandamisega  1960. aastal tõlkis ja täiustas Heikki san*   karatee reegleid. Töötades teaduste akadeemia küberneetika instituuduudis avanes tal võimalus, nagu  ta mainis, et täiesti juhuslikult, asuda 9 kuuks  tööle Jaapani 1970.a. maailmanäitusele Expo 70. Füüsiku teaduskraadiga teadlane Vallaste lõpetas oma kärjääri Tallinna Tehnikaülikoolis ja siirdus  Eesti taasiseseisvumisel välisministeeriumi teenistusse. Tema tõhusal toel avati Jaapani Sursaatkond 1993.a. Tallinnas ja 1996.a. Eesti Suursaatkond Tokyos, kus hr. Vallaste toimetas saatkonna ajutise asjurina.Tollest ajast tõi ta meieni  värvikad pildid meie presidendi L. Meri kohtumisest Jaapani keisri  Arihitoga, keisri vastuvõttudest diplomaatilisele korpusele, meie kaasmaalaste tegemistest Jaapanis, kensakad lood seonduvalt M.Sinisoo ja ta abikaasa nimega, ozeki Baruto tegemistest ja palju muud huvitavat 127 milj. elanikkonnaga saarteriigi  elust. Hr. Vallaste väitis, et eesti ja jaapani keele foneetika ja grammaatika on küllaltki sarnased, aga 1850 hieroglüüfi selgeks õppimine  käiks vist meile, vanameestele, üle jõu.

Heikki Vallaste on nii humanitaar-  kui ka reaalteaduste alal teadja ja tegija mees, kes on koostanud ja toimetanud e-sõnastikke, töötanud teadlasena Tiit Vähi  juures Sillamäel, pälvinud Jaapani välisministri aukirja 2012 aastal pikaajaliste saavutuste eest Jaapani kultuuri õpetamisel ja tutvustamisel, ta on koostöös firmaga „Sony“ sisustanud keelelabori  ja palju palju muud mida ei jõua selles tagasihoidlikus kirjatükis kajastada.

*San - kasutatakse Jaapanis  nime järel, midagi meie härra taolist.

Ühtlasi vabandan kirjutises esineda võivate faktivigade eest.

Kirjutas Jaak

Traditsiooniline Jõululõuna

Selle aasta koosviibimine toimus vähetuntud aga ajaloohõngulises Silva baaris, mis oli meieealistele meestele igati sobiv koht. Ruumikujundus ja sisustus meenutasid meile 25a tagust aega ja olustikku. Teatavasti toimusid selles ruumis mitmete parteide ja erakondade juhatuste koosolekud, mille asutajaks ja eesotsas oli legendaarne poliitik Ülo Nugis.                                                                           Ruumi ühes otsas on päevi näinud nahkmööbel, kus on mõnus istuda väiksema seltskonnaga. Teises otsas on pikk koosolekulaud, mis tipneb suure ümmarguse lauaga, kus mahub kokku 30 inimest istet võtma.
Meid kogunes tänavu 27 vanameest, kes kõik tavapärase aasta esindusfotole mahutati. Peale   sisekujundusega tutvumist ja tervituspokaalidega kõlistamist võtsime kohad sisse ümber nimetatud suure laua. Baaridaamid olid laua katnud jõulumenüüst valikuga, mis sobis meile kõigile.
Kuulasime Urmase ettekannet 2013a tegemistest, kus kiitust jätkus kõigile. Arvan, et selle põhjuseks on meie 4 aastane tihe koostegemise rõõm, mis on meist kujundanud seltskonna, kus igaüks saab millegi korraldamise või eestvedamisega hakkama.
Oli heameel vaadata seda meesteseltskonda, kes sõbralikult üksteist kostitasid toiduvaagnaid ulatades ja tooste öeldes.
Ka sellel aastal juhtus meie pidulik õhtu sattuma Oti sünnipäevaga ühele päevale. Palju õnne ja tervist sai Otile soovitud ikka mitu korda ja sobiv tervituslaulgi kõlas kaks korda.

Palju õnne meile ja meie lähedastele! Head vana aasta lõppu ja õnne uuel aastal kõigile!

Kirjutas Johannes

Saime teadmisi Meestelaulu Seltsist

17. detsembril oli Nõmme Vanameeste Klubil külas Eesti Laulumeeste Seltsi juhatuse esimees Arvi Karotam. Selts sai tänavu muide 25 aastat vanaks. Külaline keskendus kolmele teemale. Kogu Euroopas kahaneb meeskooride hulk ja liikmete arv. Koosseis vananeb. Selle vastu võideldakse Eestis sihikindlalt juba mitu aastat. Igas maakonnas on tugev poistekoor, kelle dirigent käib vajadusel kohal Tallinnast. Korraldatakse lauluvõistlusi lisaks kooridele ka solistidele ja ansamblitele. Suvel saab laululaagris ka palli taguda, mis poistele eriti meeldib. Pärast häälemurret tõmmatakse poisse noortekooridesse. Nii säilib järjepidevus.
15.-17.juunil 2012. toimusid Tartus Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad, mille vedur oli samuti Arvi Karotam. Esindatud olid kõik Läänemere äärsed maad. Lisaks meestele ka noorte- ja poistekoorid. Ühiskontsert Tartu lauluväljakul, aga koorid laulsid ka eraldi. Kõige selle korraldamine, lisaks transport, majutus, toitlustus, trükised ja veel tuhat asja, kõike seda juhtis Arvi Karotam.
Ülemaailmsed Eesti Päevad kannatavad järjest rohkem osalejate vähesuse tõttu. Põhjused on arusaadavad. Aga paralleelselt toimuvad üle aasta ka Põhja Ameerika Lääneranniku Eesti päevad kordamööda  Lääneranniku neljas suuremas linnas. Seekord liideti mõlemad üritused. Suurte sõidukulude tõttu sai Eesti Meestelaulu Selts kokku panna ainult nn. koondmeeskonna 
sõita soovinud meestest. Aga mujalt soliste oli ka. Niisugused eestlaste kokkutulemised on suuresti väljakujunenud kavaga. Avatseremoonia, laulupidu, tantsupidu, salakõrts, ball, rahvapidu, kirikutseremoonia koos kontserdiga, erinevad väljasõidud. Meestelaulu Seltsi reis toimus 22.06.-06.07. 2013. Külastati mitut lääneranniku linna, aga kojusõidu eel ka Suurt Kanjonit ja Las Vegast.
Siin oli antud ainult lühiülevaade mõnedest seltsi tegemistest. Seetõttu pole imestada, et tänavune A. Luukase missiooniauhind anti Eesti Meestelaulu Seltsile, kelle esimees Arvi Karotam meie külaline oli.
Kirjutas Martin

Mitu üritust ühes jadas.

 

Ürituste jada algas meil 10. detsembril, kui meie vanamees Vello Mäeots, kauaaegne RAMi laulja ja hilisem direktor, kutsus meid Gustav Ernesaksa majamuuseumi Kadrioru veerul. See RAMi meeste kaastegevusel ehitatud maja oli lauluisale koduks aastakümneid. Hiljem sattus maja mõneks ajaks hoolimatute inimeste kätte, kes tassisid laiali kõik, mida vähegi tassida andis. Praegu on maja vägagi korras, osa ära äritud asjadestki tagasi saadud.
Vello näitas meile läbilõikelist videot Gustav Ernesaksa heitlikust eluteest, kus ta peale mobilisatsiooniga Venesse viimist ja lõpuks sealt tagasi tulnuna pidi kogu aeg pinges olema oma n.ö. valele poolele sattunud sugulaste pärast.
Juba Venes olles jõudis ta valmis teha ENSV ametliku hümni ja teose, mis hiljem kujunes mitteametlikuks hümniks. Sama kahepalgelist joont pidi ta ajama ka Eestis. Näiteks, ühe järjekordse loomingulise saavutuse järel olevat ta nentinud, et nüüd on kaks võimalust, kas preemia või pagendus. Teadagi kuhu – aeg oli selline.
Olude kiuste võttis see meie suurmees omast ajast nii palju kui sealt vähegi võtta andis.
Samasse päeva mahtus veel hr. Hardo Aasmäe külaskäik meie klubisse. Ta rääkis meile kümme asja – või oli neid veel rohkem -, mis kõik tuleb Eestmaal ära muuta. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid kindlasti on ta üks teadjamaid inimesi siinses maanurgas, sestap võib teda vähemalt ära kuulata.
Järgnevalt täitsid meist igaüks ühe TLÜ tudengi poolt saadetud mahuka küsitluslehe vananemise vaevade ja rõõmude kohta. Esmane pilk küsitluse tulemustele oli kaunikesti optimistlik Nähtavasti on klubiline eluviis vanameestel muremõtted eemale peletanud.
Päev lõppes koroona litreid libistades, sest meil on järjekordne turniir käimas. Siin saavad vanamehed proovida, kelle käsi on kindlam, kelle käsi vähem väriseb.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud Sotsiaalministeeriumi Eakate poliiitika komisjoni väljasõidu istung meie klubis. Saabus kuus komisjoni liiget, kellele meie panime vastu kuus vanameest. Meile kui enamasti reaalala inimestele on raskesti mõistetav, miks peab neid komisjone ja nende koostatud arengukavu nii palju olema. Meile vastati, et muidu ei eraldatavat raha.
Komisjoni liikmed omakorda nägid, kuidas tehakse eakate poliitikat koha peal ja päriselt. Tundus, et klubi väljanägemine ja siin viljeldav tegevus ning vanameeste teotahteline hoiak jättis külalistele soodsa mulje.

 Kirjutas Rein

 

 

 

Eesti Posti sorteerimiskeskuses.

Esimese hooga võiks arvata, et mis nende kirjakeste sortimine ikka nii väga keeruline peaks olema. Tegelikult seisis meie ees palee mõõtu maja, kus usin tegevus käis kõigil kolmel korrusel.
Tõsisem töö toimub seal öötundidel, kui päeva jooksul kogu Eesti pealt kokku veetud kirjad ja pakid peavad kõik jõudma järgmiseks päevaks õigesse kohta. Nii juhtubki, et näiteks Valgast Võrru saadetud kiri peab Tallinnas asuvast sorteerimisliinist läbi käima, enne kui ta naaberlinna pärale jõuab. Sellisel moel olevat lihtsalt odavam, kui pidada üle maa paljusid sorteerijaid.
Sorteerimisliin on päratult pikk ja võimas, liigitades välgukiirusel kõik kirjad sinna kuhu vaja. Loomulikult peab kiri olema viisipäraselt vormistatud, kuid targemad seadmed oskavad ümber käia ka vabamalt vormistatud saadetistega.
Tavakirju ei saadeta praegu enam kuigi palju, sestap lendlesid masinais põhiliselt igasugused arved. Kasvav suundumus on pakkide lähetamine, mille jaoks on keskuses toekam sorteerimisliin, kuhu võib peale panna kuni 60 kiloseid saadetisi. Põhimõtteliselt võtab keskus vastu isegi kuni 600 kiloseid lähetisi.
Raskemad ajad olid Eesti Postil siis, kui kirjade saatmise maht järsult langes. Peagi taibati, et kirjade asemel võib liigutada suuremal hulgal hoopiski pakke. Seda mitte ainult Eesti piires, vaid ka üle Baltikumi ja ka kaugemale. Selles suunas on ettevõte jõuliselt liikunudki, millele aitab mõjusalt kaasa  hoogsalt edenev internetikaubandus.
Täname Eesti Posti juhatuse liiget ja logistikadivisjoni juhti hr. Ansi Arumeelt ja tema isa, meie vanameest hr. Meelis Arumeelt, kes kahe peale selle hariva ettevõtmise meile korraldasid.

 Kirjutas Rein