Kaks külalist

17.septembril oli meil koguni kaks külalist korraga. Vello Mäeots, 40-aastase staažiga RAMi laulja, pajatas meile seiku oma elamuste rohkest elust  11nii suure nõukoguliku impeeriumi piires kui ka väljaspool seda, kuhu neil läbi mitmete kavaldamiste aeg-ajalt õnnestus lipsata. Kõik need aastakümned on teenekas laulumees raiunud raamatusse, mis meie vanameestes äratas sellist huvi,  et kogu kaasa võetud raamatute virn sealsamas müügiks läks.

Klubi õhkkond meeldis külalisele  niivõrd, et ta oli valmis otsekohe sisseastumise avalduse täitma. Andsime talle igaks juhuks pisut järelemõtlemise aega.
Teine külaline, Nõmmel teada-tuntud praegune Riigikogu liige Rainer Vakra, pakkus end igasugustele küsimustele vastama (valimised ju tulekul!). Seda võimalust kasutati usinasti. Pikk küsimiste-kostmiste voor lõppes küllakutsega Pika Hermanni torni, kõrgust kartvatele võimalusega  külastada riigikogulaste sauna.

Topu

Osalised:
Tüdrukud                                                                  
1.Mare (kohalik)
2.Milvi (tuttav,kaasavõetud)
Vanamehed oma vanaduses
1.Johannes                                       5.Kalev
2.Ülo                                                 6. Jaak                                                               
3.Urmas                                           7.Rein
4.Enn                                                8.Ott

Aeg:  31.august

Koht: Topu.Ennu kaunis suve/merekodu (TEEB KADEDAKS!).
Tegevus: (TULEKS KORRATA)Loe edasi.
Tutvunud Ennu ilusa majapidamisega ja seda ümbritseva kauni loodusega,kibelesid
esimesed kolm vanameest merele lante märjutama.Teised vanamehed teostasid 
kasuliku invasiooni kohalike kalameeste (Kalevi  tuttavad) poole ja naasesid 7kg
ilusate ahvenatega, mis said suitsuahjus kuldse kuue ja võrratu suitsumaitse naha alla.
Järgnes pidulik viie-käiguline lõunasõõk (SUUR KIITUS ÜLALMAINITUD TÜDRUKUTELE!)
kohalikest ja kaasatoodud suve-ja sügisandidest,lihast,kalast koos rõõmuvedelikega,
mida täiustasid mõnusad naljad.
Siis tõttas teine meeskond merele,et õigustada oma „kalapüügi oskusi“.
Veel kostitati vanamehi  teletorni kõrguse virna pannkookidega koos moosi ja meega, mis
sammuti nagu lõuna ja suitsukalad kuhugi ära mahtus.
Väga kena soe ilma taevast tuleva veeta ilm,leebe meri,mõnusad vanamehed,särtsakad
tütarlapsed – kõik see oli väga ilusa suvepäeva kokkuvõte (APLAUS!).
Tunneme kaasa nendele  vanameestele ,kes sellest ilust ja lustist ilma jäid.
Erilised tänud Ennule ja tema  võluvale abikaasale(KESTVAD KIIDUAVALDUSED!).

Kirjutas Jaak

Vanaauto muuseumis Tallinnas

Vaatasime üle äsja avatud Tallinna Automuuseumi. Kuigi mitmekümne aastase ajalooga analoogse muuseumi vastu Riias me veel ei saa, on tegu väärt eraalgatusliku ettevõtmisega. Ajutine näitusehall on tuubil täis näidiseid nõukogulikust autopargist, sekka eksemplare lääne poolt, vanim neist pärit aastast 1931. Kõik kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Kõrval ruumis kõpitsetakse parajasti  mitme tulevase eksponaadi kallal.
Nii mõnegi vanamehe silm lõi särama, kui kohtas siin oma kunagist esimest liikurit, mille kättesaamiseks pidi ajastule omaselt tegema mitmesuguseid vigureid.
 Muuseumi asutajal ja omanikul, põlisel autohuvilisel Peeter Kallil oli iga liiklusvahendi kohta midagi põnevat pajatada
Praegu on autosid kokku 40, kuid on lootust, et ajutise hoiupaiga  asemel saadakse kapitaalsem  ehitis, mis lubaks muuseumi pinda tublisti laiendada. 

Nõmme vanamehed Pakri saartel

6.augustil käisid rahutud Nõmme vanamehed Pakri saartel. Johannese kutsele järgnes mehi ühe väikebussi ja paari sõiduauto jagu mehi. Pakri väikesadama värav oli küll tabalukuga kinni, aga eelmise ajastu kombe kohaselt sai väravast lihtsalt mööda minna. Nagu mitteametlikest allikatest kuulsime, sai erastamise-ärastamise ajal sadama omanikuks keegi tšetšeeni päritolu mägedepoeg.
Paadi ootamise ajal tehtud ettepanek, hakata jalgsi mööda merepõhja minema, küll paat meile järele jõuab, ei leidnud enamuse toetamist. Küll hukkunud sõdurpoiste mälestusmärk sealsamas rannas tegi mõtlikuks. Saartest tutvusime põhiliselt parempoolse – Suur -Pakriga.Täpsuse huvides tuleb küll ära mainida, et ta on natuke väisem, kui Väike-Pakri. Ilusa ja vahelduva loodusega mõlemad. Inimeste majandustegevusest oli üllatavalt palju märke. Korras hooneid ja lagunenuid, kunagi oli saartel kokku viis küla: kaks Suurküla ja kaks Väikeküla, lisaks veel Rannaküla. Ja kaks kabelit. Nüüdseks kõik suuremal või vähemal määral kadunud. Kuid suvisel ajal on saartel ootamatult palju liikumist. Majanduse mootoriks paistab olema veisekasvatus. Kusjuures olevat arukas pidada pulle ühel ja emasid lapsukestega teisel saarel. Hoolsa söömisega hoiavad nad aga roostikud kontrolli all ja toovad omanikele Euroopast toetusraha. Natuke aimu saime ka sellest, kuidas neid elukaid mandrilt saarele toimetada, ja muudki elust selles omaette maailmas. Et talvel elab seal praegu neli inimest, enne sõda umbes sada korda rohkem.
Pärast punavägede lahkumist tuli Pakrile esimesena elama legendaarne mees Mati, rannarootslaste järeltulija. Esimesed viis aastat elas ta telgis, siis sai parema telgi rootslastelt, nüüd on elamistingimused korralikud. Aga toidukraami peavad talle ikka teised mandrilt kätte tooma. Ja kui turistid oma lollide küsimustega tüütuks muutuvad, põgeneb üksindust armastav habemik metsa. Meiega vestles ta küll mõnusalt. Oli küll hiljuti õnnetult jala väja väänanud.
Infot Pakrist kui punalennuväe polügoonist kuulsime mitmest suust. Et praegu kujutavad suurimat ohtu maismaal mitte lõhkemata lennukipommid, vaid vana rauakolu, mis ratastraktoreid kasutada ei lase. Näidati ka torni, kust soldatike pidi pommitamise täpsust jälgima. Kui neljas ajateenja oli surma saanud, lõpetati see eksperiment.
Veelgi suuremaks eksperimendiks tuleb keisrinna Katariina ajal alustatud tööd rajada Pakri poolsaare ja Suur-Pakri saare vahele muul. Kahe ja poole kilomeetri pikkusest hiigelehitisest said kümned tuhanded sunnitöölised valmis pool kilomeetrit, kui Peeter I ajal absurdne ettevõtmine lõpetati.
Meie meeleoluka ringsõidu kavasse kuulus ka tubli lõunasöök, mille traktorikastis rappudes olime ausalt ära teeninud.
Lõpuks tahaks tänada ka meie saatjaid Urmast ja Maarjat. See julge ja osav tüdruk peab talvel Padisel kooliplika ametit. Meile aga oli kaldamadrus, kes osavalt paadi ninasse jooksis, et köis rannas vastu vötta. Aga ta jagas ka arukaid kommentaare ja hoidis sabast kinni kahel pisikesel pätakal, kes üle paadi ääre kõlkusid.
Ei ole vist tarvis lisada, et mehed jäid sõiduga väga rahule.

kirjutasMartin 

Pakri saartel 6.augustil

Ratastel Klooga kandis

 

Lasime endid uuel mugaval elektrirongil sõidutada Klooga jaama, et seal hüpata rataste selga ja teha üks paarikümne kilomeetrine tiir. Võtsime nõuks, et kulgeme väiksemaid teid pidi, suuremaid ainult ristisuunas ületades. Peagi mängis see mõte meile vingerpussi, kui me Treppoja suvilate rägastikus endid tupikusse sõitsime. Hädast aitas välja juhuslikult kohatud tuttav suvilaomanik, kes meid läbi

õunaaedade jälle selgemale rajale juhatas.
Treppoja oli end peaaegu tühjaks jooksutanud, sestap võisime tema treppidel kepselda jalgu märjaks tegemata. Meri Klooga ranna kohal oli aga endiselt vett täis, kuid eritas vänget sõnniku lehka ja loksutas kaldale kõdunenud adru valle. Jälgi koristustöödest me ei märganud. See-eest oli suurepärases korras uhiuus rongide peatuskoht. Paar korda päevas pidi seal rongi ka nähtama.
Meie rongi ootama ei jäänud, vaid võtsime suuna Sooda järve poole. Selgus, et see vesiroosidega pärjatud mõnus metsajärv on enamikule vanameestest teadmata-tundmata. Mõnedes meist tärkas koguni kalamehe kirg. Ent kuna õngi kaasas ei juhtunud olema, siis väntasime metsateed mööda edasi Klooga Aedlinna poole.
Teel möödusime suurejoonelistest ehitustöödest, mis ilmselt mõeldud täiendama olemasolevaid mälestusmärke juutide väidetavast hukkamiskohast. Vikipeedia pakub siiski oluliselt erineva tõlgenduse toimunud sündmustele võrreldes sellega, mida nõukogude propaganda meile ajukurdude vahele surus.
Klooga Aedlinn, see Vene ajal suletud olnud asum elab nüüd nii nagu oskab. Mõned majad on üsnagi üles vuntsitud, teised jälle hoiduvad rohkem maadligi, justkui oma olemas olu häbenedes. Kõige selle mitmepalgelisuse kohal troonib kõigist mahajäetuna rohtu kasvava trepistiku ja vägeva sammastikuga Dom ofitserov.
Seevastu on neil paadisilla ja liivase rannaga vägagi korras supluskoht Klooga järve ääres Järve teisel kaldal ootas meid viimane plaanitud külastusobjekt – Klooga mõis, õigemini see räsitud vare, mis tast veel alles on. Mõisa vahepealse omaniku von Klugeni nimest  on tuletatud nii järve kui ka kogu ümbruskonna praegune nimi. Varem kutsuti järve Lodijärveks ja mõisat Lodijärve lossiks. On oletatud, et Bornhöhe Tasuja tegevus toimus just siin.
Olime tellinud väga sobiliku rattasõidu ilma, ei liiga kuuma, ega liialt vilu. Lõpptulemuseks kujunenud 25 läbitud kilomeetrit ei tundunud seetõttu ülemäära kurnav isegi meie kõige vanemale ratturile Kalevile.

Kirjutas Rein

Motodeltaga kolmandas mõõtmes

Liiga palju julgeid meie klubis ilmselt ei ole -  motodeltaga olid valmis lendama viis meest. Elu tegi väikesed korrektuurid ja õhku tosis neist kolm - Henn, Ülo ja Enn. Pühapäeva, 28. juuli õhtul oli ilm sobiv, soe ja kerge tuulega. Lendur Ants sättis esimesele julgele kiivririhma parajaks, luges vajalikud sõnad peale ja pani oma delta mootori üürgama. Mõne hetke pärast oli Henn juba taevas. Õnneks oma kehalises olekus, nii et allatulemine oli kindel. Sujuvalt seejuures. Elamus paistis Hennu silmadest ja ega ta sõnadega seda ka välja ütlemata ei jätnud. Siis oli Ülo kord. Vastavalt iseloomule oli tema veidi sõnaahtram, tehes jutu lõpuks kokkuvõtte: "Mina olen rahul". Ja kui viimasena maandus Enn, kes on meie klubi kõige vähemjutukas mees, siis adrenaliinilaksust saime märku, kui ta päris mitme lausega oma tundmusi ja üleelamisi kirjeldas. Ülevalt paistis Jägala jõgi ilusam kui kaldalt vaadatuna, meri oli justkui kohe Anija lennuplatsi naabruses, majad sobitusid kenasti hekkide ja õunaaedade sisse, autod sibasid teedel sõita ja all lennuplatsil lehvitasid klubikaaslased. Liikumine vertikaalsuunas oli siiani tundmatu tunne olnud, sest ega reisilennukiga õiget lendamist ei ole. Nüüd on neil kolmel mehel (lisaks varasemaid kogemusi omanutele) kolmas dimensioon tunnetatud. Oleks meiekandi vetes nähtavus veidigi parem, tasuks seda mõõdet uurida ka akvalangidega sukeldudes.