Motodeltaga kolmandas mõõtmes

Liiga palju julgeid meie klubis ilmselt ei ole -  motodeltaga olid valmis lendama viis meest. Elu tegi väikesed korrektuurid ja õhku tosis neist kolm - Henn, Ülo ja Enn. Pühapäeva, 28. juuli õhtul oli ilm sobiv, soe ja kerge tuulega. Lendur Ants sättis esimesele julgele kiivririhma parajaks, luges vajalikud sõnad peale ja pani oma delta mootori üürgama. Mõne hetke pärast oli Henn juba taevas. Õnneks oma kehalises olekus, nii et allatulemine oli kindel. Sujuvalt seejuures. Elamus paistis Hennu silmadest ja ega ta sõnadega seda ka välja ütlemata ei jätnud. Siis oli Ülo kord. Vastavalt iseloomule oli tema veidi sõnaahtram, tehes jutu lõpuks kokkuvõtte: "Mina olen rahul". Ja kui viimasena maandus Enn, kes on meie klubi kõige vähemjutukas mees, siis adrenaliinilaksust saime märku, kui ta päris mitme lausega oma tundmusi ja üleelamisi kirjeldas. Ülevalt paistis Jägala jõgi ilusam kui kaldalt vaadatuna, meri oli justkui kohe Anija lennuplatsi naabruses, majad sobitusid kenasti hekkide ja õunaaedade sisse, autod sibasid teedel sõita ja all lennuplatsil lehvitasid klubikaaslased. Liikumine vertikaalsuunas oli siiani tundmatu tunne olnud, sest ega reisilennukiga õiget lendamist ei ole. Nüüd on neil kolmel mehel (lisaks varasemaid kogemusi omanutele) kolmas dimensioon tunnetatud. Oleks meiekandi vetes nähtavus veidigi parem, tasuks seda mõõdet uurida ka akvalangidega sukeldudes.

Kardisõit

16. juulil tegime Hobbykartingu rajal Harku järve ääres uljaid ringe.
Kümme meest, eakaim 85, noorim 15 (n.ö. asendusliikmena), sõitsid võidu. Elukogemus siin väga palju ei maksnud, sõidukogemus aga küll. Meie mehed polnud mitte liiga tihti kartingut harrastanud, selletõttu sai kiireima ringiaja põlvkondadevahelises konkurentsis kõige noorem mees. Aga teiseks tulnud Paul kaotas talle napilt, temale omakorda iga mees mõne sekundiga. Sõitu jälgida ei olnud lihtne, sest mehed olid ennast kiivrivisiiride taha ja kombinesoonide sisse ära peitnud. Osalt seetõttu tekkis väike segadus aegade ja sõitjate vastavusse viimisega. Kuid ega võistlus ei olnud eesmärgiks. Pärast sõitu oli meeste silmis näha poisikeselikku sädet, aga ka küsimus, et mis see siis nüüd oli, kas nii vähe saimegi sõita? Ei muud, kui varsti kordame. Või läheks ehk deltaplaanidega sõitma?

Järvamaa eakate kokkutulek

Kutse eakate kokkutulekule saabus meie klubisse varakult. Nii olimegi oma esindusega 30. juunil Imaveres kohal. Järvamaa teeb taolist kokkutulekut juba 27 korda.. Järgmine on kavas teha Paides. Huvitav, kas jälle kutsutakse.
Rongkäigutasime koos Järvamaa valdade lauljate ja tantsurühmadega eeskujulikult hooldatud Imavere pargis. Kontserdid, tantsingud ja võimlejate etteasted kestsid pea vahetpidamatult kuni õhtupoolikuni. Meie osa oli järjekordselt rääkida huvilistele, kuidas teha vanameeste klubi ja mis tema sees toimub. Vastutasuks saime arstidelt mitut liiki õpetusi, kuidas olla mees ka vanemas eas. Kuulasime teraselt ja jätsime meelde.
Omaette vaatamisväärsus on sealne Piimandusmuuseum, kuhu peale algupäraste meierei seadmete on taludest kokku korjatud hulganisti koorelahutajaid, võimasinaid, juustu tegemise riistu jpm.
Kokkutulek oli suurejooneline. Jäi mulje, et peaaegu kõik maakonna eakamad on iidse meierei ümber kogunenud. Paistis, et neil oli seal ütlemata mõnus olla. Ega meilgi viga olnud. Siiski istuvad veidi pisemad üritused meile paremini, saab korraldajate ja küla rahvaga rohkem suhelda.
Täname korraldajaid meid kutsumast ja meie mehi Tiitu ja Endlit meid sinna sõidutamast.

Kirjutas Rein

 

Kohtumine Rocca al Mare bowlingu rajal

1. juulil toimus meil sõpruskohtumine Malta vanameestega. Lisaks meile oli esindatud ka linna teised
65+ klubid. Võitjaks tulid Viimsi klubi mehed.

 

Korraldaja pr.Tiina Tambaumi meile saadetud kirjas öeldi järgmist:

Suur tänu Nõmme Vanameeste Klubi tugeva esinemise eest Malta-Eesti 65+ meeste võistlusel.

Malta, Sloveenia ja Portugali külalistele jäid eestlased meelde kui vitaalsed ja hästi ettevalmistunud väärikad mehed.

Elu pärast surma

oli järjekordse esineja teema. Esinejaks hr. Peep Sõber, matamaatika ja füüsika õpetaja, vaimuelu aktivist, organisaator ja kirjastaja. Tegelenud paljude temaatikatega. Seega – igati sobiv inimene seletamaks segaseid asju.
Saime lohutuseks teada, et võibolla miskit siiski jätkub peale seda, kui meie keha mulda või tulle pannakse. On ju teispoolsusesse sattunutel ja sealt tagasi pöörduda õnnestunutel omapäraseid tähelepanekuid, kus nende hing justkui eralduks kehast ja vaatleks iseend ja mahajääjaid kusagilt kõrgelt.
Igal juhul olevat mõistlik suuremad pooleli olevad asjad enne ära teha, kui saad kutse, millest keelduda pole enam võimalik. Vastasel juhul hakkad kodukäijaks ja kellele seda kummitamist siis vaja on.

 

Kirjutas Rein

Vanamehed Sauel.

 

Järjekordse väljasõidu tegime seekord Otto eestvõttel. Käisime Sauel vaatamas kaasaegset metallitöö firmat AS FinEst Steel. Nägime, kuidas laser metalli lõikab, kuidas sedasama teeb  plasma ja lõpuks ka seda , kuidas vee juga metallist jagu saab. Ettevõte on tüüpiline allhanke tegija, kus lisanduvat väärtust metalli lõikamise ja temasse avade uuristamisega kuigi palju juurde ei teki. Taolist tüüpi ettevõtluse olukord sõltub tavaliselt suuresti tellijate käekäigust. Siin on suudetud seda liiki riskid hajutada paljude tellijate vahel, mistõttu mõne üksiku tellija ära kukkumine firma toimimist kuigi palju ei mõjuta. Sisustamist ootas juba uus tootmiskorpus, mis tähendab, et firma juht hr. Ivar Peedu vaatab tulevikku üpris optimistlikult.

 

kirjutas Rein

Vanameeste kokkutulek Viljandis

 

Viljandi Vanaisade klubi eestvõttel leidis aset viie vanameeste klubi kokkutulemine. Tuldi kokku  Tartust, Haaslavalt, Lillekülast ja Nõmmelt, kokku kuuekümne inimese ringis. Natuke oli  kohalikke vanaemasid ka. Nagu pidulikes kõnedes mainiti, ei olevat Viljandi Maakonna Pensionäride Ühenduse maja saal nii palju mehi ühekorraga näinud, sest nende kahekümne viies allüksuses üle terve maakonna on põhiliselt naiste vägi. Ju siis on mehed kusagil mujal, kus on huvitavam.
Pillilood kuulatud, tantsud vaadatud ja toostid tehtud ning Viljandi vanaemad meie Tõnu poolt lauluga ära tervitatud, mindi õue proovima, kelle käsi vähem väriseb. Siin panid meie mehed noole loopimise võistluse kinni. Auhindade jagamine lükati piduliku lõunasöögi peale, sest ootamas oli maavanema vastuvõtt.
Sündmuse tähtsuse rõhutamiseks oli maavanem kaela riputanud oma kahekilose puhtast hõbedast ametiketi. Kiitis loomulikult oma maad ja rahvast, ei jätnud mainimata sedagi, et isegi president on mulk. Märkis uhkusega, et just siin mõeldi välja Vilandi Folk ja aeti see tasapisi hästi suureks. Just siin toimub kaheksakümne viie aastase traditsiooniga ümber Viljandi järve jooks. Just siin valmistati maailma suurim tikk (6 m), mille põlema tõmbamiseks tuli treileri abi kasutada.  Kahjuks jäi see hiigeltikk neil viimaseks, nüüd tehakse tikuvabrikus vaid teeküünlaid.
Maavanema juurest lahkumisel haakis meid enesele sappa kohalik giid. Teekond läbi lossimägede ja vanalinna suundus esindusrestorani EVE, kus läks veel kord kõnede pidamiseks ja kinkide  ning  auhindade jagamiseks. Meie mees Johannes lahkus siit kuldse kujuga, medaleid, diplomeid ja sooje käepigistusi jätkus teistelegi. Ühislaulmisega pandi meeleolukale üritusele punkt.
Kokkutulek oli suurejooneline. Viljandi inimeste kõrval, tundus, oli ürituse õnnestumisel oma osa ka Tartu klubil. Tekkis paratamatult küsimus, et kui tuleb meie kord midagi taolist korraldada, siis...?
Järgmisel päeval võtsime suuna veelgi rohkem lõuna poole Karksi-Nuiasse, kus kauni looduse keskel laiub kunagise Eesti Põllumajandustehnika hoonestu. Selle Vene aegse pärandi tuumikust on energiline arendusdirektor Arne Tae vorminud korraliku firma Nuia PMT AS, kes teeb ainsana Eestis hüdrosilindreid. See on vajalik kaup paljudele masinaehitajatele nii siin kui kaugemal. Töö on täpne ja loominguline, sest igale tellijale tuleb konstrueerida just temale sobiv toode. Firmal läheb ilmselt hästi, sest veel sel aastal võetakse ette laienemine. Probleemiks on vähegi asisema tööjõu vähesus, kuna haridussüsteem väljutab tegelasi, kes ettevõtja poolt vaadatuna on lihtsalt mööda haritud.
Teel Elvasse keerasime teelt kõrvale Taagepera lossi vaatama. Kuuldavasti on see väga populaarne  pulmapidude korraldamise koht. Loss on tõesti kaunis, kuid vanameestel pulmapidusi ette näha ei olnud ja peale lossiga tutvumist jätkus meie reis.
Järgnevalt tüüris bussijuht Paul meid Elva mändide alla. Siin harjutasime natuke ketasgolfi, sest mine tea, millal seda oskust võib vaja minna.
Sellega ei olnud meie tuur veel lõppenud, kuna ees ootas veel Lõhavere linnamägi. Suure-Jaani linna vahelt leidsime lahke näitsiku, kes meid padrikusse peitunud linnamäe juurde eskortis. Siin, linnamäe lähedal mõhnastikul avati 1969. aastal omanäoline kristallide kogumikku  meenutav monument (tehtud kohalikust graniidist) Sakalamaa kaitsjatele (autor arhitekt Ülo Stöör).

Sellega oli kahepäevane ringsõit mööda kevadiselt tärkavat Eestimaad läbi. Jääb veel vaid tänada viljandlasi suurepärase vastuvõtu eest, meie mehi Tiitu, Johannest ja Jaaku korraldusliku töö eest ning Pauli juhtival kohal bussi rooli taga.

kirjutas Rein