MEHED KOOS, ELU HOOS!

reede, 30. detsember 2016

Nii me lustisime...

Asjamehed
Õhtu DJ

Tehnikamehed
Pidu hakkab...

Pidu hakkab...
Pidu hakkab...


 





Meie esilaulja!

Kolmevõistluse võitjad

Salmike Jõuluvanale

Salmike Jõuluvanale
Salmike Jõuluvanale
Salmike Jõuluvanale


Mis on Jõuluvana kingipakis?
Salmike Jõuluvanale



Ühemehe orkester

Meie raudvara  (kokku 175 a.)

Pidu läbi?

Detsembri sünnipäevalapsed


esmaspäev, 5. detsember 2016

Hiina! Peetri reisipiltide õhtu.

Peeter reisis läbi Shangai (24 milj. elanikku, meie mahuksime elama ühele läbivaist tänavaist) mõnesaja kilomeetri kaugusel olevaisse Huangshan`i mägedesse. Juba suurlinna vaated olid vägevad - üheksakorruseline ristmik, jalakäijate teed õhus ristmike kohal, neljasaja meetri kõrgused majad, traditsioonilises hiina stiilis kvartalid, parkides tantsivad kodanikud, palju kaherattalisi sõidukeid, jalgrattad, oodatust veidi puhtam õhk.... Edasilend siseliinil Huangshani ja sealt autoga mägede jalamile. Mägedes  vertikaalse kalju küljele rajatud turismirajad, kus jalge all mitusada meetrit tühjust. Hiinalikult udusse mähkunud mäetipud, matkamine 7-8 tundi päevas üles-alla kõrguste vahega kuni 500 meetrit, kohati ka päikesepaistet ja kuivemat ilma. Siis rongisõit  "väikelinna" Hangzhousse ( kõigest 9 milj. el.), kus üle lahe viib 35-kilomeetrine sild. Hangzhou on paikkond, kus  4700 aastat tagasi tekkis Liangzu kultuur ja linnas on näha iidset arhitektuuri. Peeter sai tunda ka seda, et 1,3 miljardine rahvas ei vaja meie-kandi rahvusvahelist inglise keelt, võib-olla on varsti käes aeg, kus üle maailma tuleks osata hoopis mandariinikeelt. Tutvumine hiina köögi saavutustega erilist vaimustust ei tekitanud. Eriti raske oli kujutleda end söömas praetud sitikaid ja tõuke. Aga jälle - millalgi peame sellegi ära õppima, kui meid järjest vähemaks jääb ja hiinlasi aina lisandub.
Koju lennata oli päris hea!
Shangai

Vana matkarada

Nagu siilid udus











Korraks näitasid mäed ennast ka tõelises ilus


Vana ja uus koos







Kauba müük tänavatel oli sõbralikult aktiivne, kuid mitte pealekäiv



kolmapäev, 16. november 2016

HME

HME - see on rootslastele kuuluv metallitöötlemise firma Tallinnas. Lisaks tehakse mitmesuguseid montaažitöid põhiliselt liftide remondiks vajalike komponentide tootmiseks. Keerulisem töö toimub CNC tööpinkidel, kuid ka veidi vanemaid seadmeid kasutatakse.
Suhteliselt väikese töötajaskonnaga firma tegevjuht hr. Rene Reimer isiklikult võõrustas meie delegatsiooni. Saime entusiastlikult asjatundjalt väga põhjaliku ülevaate moodsatest tehnoloogiatest ja tootmisprotsessi nüanssidest. Kuna meie seas on mõnedki metallitööga kokku puutunud härrasmehi, siis küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda, nii huvitav oli. Äärmiselt hariv külastus.

Meelis


kolmapäev, 9. november 2016

Kindral Kurvits

Mis toimus:
Esmaspäeva  õhtul  ronisid „maarottide“ nahas vanamehed mööda trappi Eesti Politsei ja Piirivalveameti  kõige suurema  ja uhkema  mitmeotstarbelise patrull-laeva „Kindral Kurvits“ pardale. Laev on ehitatud Soomes 2012 aastal ja on varustatud pääste-, tule-, ja reostustõrje seadmetega. Laeva pikkus on 63,9 m,laius 10,2 m ja sügavus 4,2 m ning võib arendada  kiirust 15 sõlme.


Mida nägime:

Meile tuttavat ja ka tundmatut viimase peal tehnikat ja lahendusi laeva opereerimiseks. Torustikke, juhtmeid, ventiile, lüliteid, pumpasid ja mootoreid  sadade meetrite ja sadade ühikute kaupa. Kõik säras ja „lõhnas“ puhtuse ning korrasoleku järgi. Laeval oli kõik vajalik kahenädalase vahikorra pidamiseks: saun, puhketoad, treenigruumid jm. Kaptenisild – kõige kihvtim paik laevas – oma arvukate GPS-de, öö- ja termokaameratega ning navigeerimisseadmetega pani ka vanameeste silmad särama – ikkagi kapteni ja tüürimehe töökoht.

Mida kokkuvõtteks:

Laeva seadmete ja agregaatide tööd  selgitati meile suure põhjalikkusega, mis andis selgust, et mehed teavad  põhjalikult oma laeva ehitust ja toimimist ning nende suhtumist toidab armastus oma vahva laeva vastu.
Meie arvukad küsimused said väga konkreetsed ja ilusad vastused. Tunti ka huvi  vanameeste tegevuse ja olude vastu – siiralt, mitte viisakusest.
Tõesti: oldi koheselt valmis lahendama mistahes juhtumit  Eesti Vabariigi piiril.

Nõmme Vanameeste Klubi  teeb sügava kummarduse laeva „Kindral Kurvits“  toredale meeskonnale selle sisuka „kostitamise“ eest.

Jaak
9.11.16.

pühapäev, 6. november 2016

Vanabussinäitusel

Vanameeste nostalgia viis meid seekord Noblessneri Valukotta veteran busse vaatama. Kõik 14 bussi ja mõned taksod olid eriti kaunilt taastatud. Tõsi, paljud olid eesti sõitjatele tundmatud bussimargid, kuid kohalikel teedel sõitnute kohta oli igal mehel oma mälestustest mõni lugu rääkida. Valukoda ise oli samuti insenerikunsti vaatamisväärsus, omaaegsed kõrged, suure sillaavaga konstruktsioonid olid majesteetlikult saledad ja ka tänapäeval harva esinevad. Kokkuvõtteks, oli mida vaadata, hästi korraldatud üritus.

Meelis
6.11.16

Vanabussinäitusel

Vanameeste nostalgia viis meid seekord Noblessneri Valukotta veteran busse vaatama. Kõik 14 bussi ja mõned taksod olid eriti kaunilt taastatud. Tõsi, paljud olid eesti sõitjatele tundmatud bussimargid, kuid kohalikel teedel sõitnute kohta oli igal mehel oma mälestustest mõni lugu rääkida. Valukoda ise oli samuti insenerikunsti vaatamisväärsus, omaaegsed kõrged, suure sillaavaga konstruktsioonid olid majesteetlikult saledad ja ka tänapäeval harva esinevad. Kokkuvõtteks, oli mida vaadata, hästi korraldatud üritus.

Meelis
6.11.16

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Tartu reis

Seekord viis tee NVK esindajad Tartu Seeniormeeste Klubi 15. aastapäeva üritusele. Kohal oli palju rahvast kogu Eestist ja kohalik linnavõim. Üritus kulges traditsioonilises võtmes, õnnitlused/kõned, kultuuriprogramm, lõuna ja bowlingu turniir. Temperamentsemad said lõunapausil oma tantsuoskuseid näidata. Peo sportliku osa võitis Viimsi PÜ bowlinguklubi võistkond, meil õnnestus jääda eel-eelviimaseks. Hoolimata sellest oli Kalev Jahnson organiseerinud toreda ürituse, kus päev kulus märkamatult. Tänud Tartu meestele! 

teisipäev, 18. oktoober 2016

Kohtumine Nõmme Lauluklubiga

Oli järjekordne tore päev. Nõmme Lauluklubi toimekas president pr. Sirje Koemets tegi ahvatleva ettepaneku viia meie klubid ühiselt bowlingut mängima, mis lisaks parajalt hasartsele ajaviitespordile annab võimaluse ka meeldivaks suhtlemiseks. Nii läkski. Meilt oli osalejaid kümmekond, laulurahvast samuti. Pr. Koemets pidas ümberkukutatud kurikate üle arvestust ja järjestas meid paremusritta. Meie parim mängija oli Ülo. Tal paistab olema kombeks spordivõistlused "kinni panna" - Toosikannul loopis ta ju viikingikirvest kõigist paremini. Nagu tavaks, said parimad mängijad ka auhinnad. Külakostiks olid laulurahvalt imemaitsvad kringlid, meie poolt paar shampanjat. Mitte kohvi- vaid mahlalauas oli mõnusat ja lõbusat jutustamist. Pakkusime end Lauluklubi harjutustundi aplodeerijateks. Püüame juba eeloleval pühapäeval selle lubaduse teoks teha. Kahju, et meil pole võimalust energilisi ja elurõõmsaid lauljaid külla kutsuda. Neid on 110, meid 30 -
 meie klubi ruumid jäävad ahtaks. Ehk mõtleme siiski välja mingi ühistegevuse  „neutraalsel pinnal“, nagu seekordki.

Urmas


Marss „Kalevi“ magusameistrte juures!

    Lõpuks õnnestus vanameestel „Kalevi“ kommivabrikus rännata ajas tagasi oma lapsepõlve ja sorida oma mälusoppides otsides sealt välja kõige magusamad mälestused. Sellele aitas kaasa meie kaasaegne, vaieldamatult oma ala tipptegija, Otto Kubo. Ta rääkis meile Eesti kondiitritööstuse ajaloost lühidalt järgmist.
    Aastal 1806 pani suhkrupagar Lorenz Caviezel aluse Eesti magusatööstusele. Tema töökoda valmistas muu hulgas martsipanimaiust, mis mõned aastakümned hiljem saavutasid kõrge taseme ja laialdase tuntuse uue omaniku Georg Stude šokolaadi- ja martsipanitööstuses. 20. sajandi alguses tekkis Tallinnasse veel mitu maiustustevalmistajat, kellest suurimad ja tuntumad olid Kawe, Ginovker, Brandmann, Riola ja Rudolf Klaussoni šokolaadi ja biskviidivabrik. Pärast sõda riigistati kõik tööstused ja liideti koos Georg Stude äriga üheks suureks kondiitriettevõtteks, mis asus Kalamajas Jahu tn.5 Klaussoni vabriku ruumides. Vabrik sai oma nime, „ Kalev“, konkursil konkureerides nimega „Punane Kompu“. Peale Pärnu mnt. tehase „Uus Kalev“ käiku laskmist liideti sellega Karamellivabrik ja „Kalev“. Nii sündis tänane Kalevi šokolaadi- ja kompvekivabrik ning just seetõttu tähistati tänavu augustis oma 210. sünnipäeva.
    Nägime tänase vabriku kontoris pisikest osa vabriku muusemi varadest ja tootmistsehhis ülevaadet kogu tootmisest. Tänased nõudmised ja eeskirjad toidu käitlejale on nii ranged, et marssisime, riietatult igati normidele vastavalt, üleval tootmisruumide kohal lae all asuvas selleks ettenähtud koridoris. Vabrik on tänu suurele norra omanikfirmale, „Orkla“ palju investeerinud uutesse tootmisliinidesse, kus inimkäsi peaaegu enam ei vajatagi. Lõpetasime oma ringkäigu degusteerimisega, mis pani kogu ekskursioonile ilusa „magusa punkti“.
Suur tänu, härra Otto Kubo, kelleta poleks seda kõike me näha saanud!


Johannes
13.10.16.

teisipäev, 11. oktoober 2016

Männiku liberajal

Enamikul meist on autojuhistaaži üle 50 aasta ja see tähendab, et meist koolitati auto juhtijad väga ammu. Seepärast oli mõningane huvi vaadata, kuidas tänapäeval juhte koolitatakse. Autosõit OÜ-s saavad õpetust  ca 14 000 inimest aastas s.h. lapsed rattakoolitust, kutselised veoautujuhid, algajad ja lõppastme-õppijad, sõdurid, taksojuhid, karistatud roolijoodikud, mootorratta- ja mopeedijuhid liikluseeskirjade koolitust ja sõiduõpet ning alarmsõidukijuhid libedasõidukoolitust. Selle viimasega meie kohalejõudes parajasti Männiku liberajal tegeletigi. Meiegi oleks tahtnud epoga libedaks valatud rajal masinaid keerutada, aga päevakava on koolil väga tihe ja pidime siis piirduma pealtvaatamisega. Meid võõrustanud hr. Priit Tuuna korraldas siiski põnevad ja kasulikud atraktsioonid - katusele veerenud sõiduauto küljeaknast väljaronimise ja 7-kilomeetrise tunnikiirusega "vastu seina sõitmise". Nägime ka mobiilset pimedassõidu simulaatorit, millel saavad öise sõidu eripärast aimu algastmeõppurid.
Üht-teist kasulikku saime seekordsest väljasõidust, et hoida meid eluga kursis.







kolmapäev, 24. august 2016

Järvakandi Klaasitehases

 

16. augustil viis meid uudishimu klaastaara valmistamist vaatama. Ott oli vastavad kokkulepped tehasega teinud varakult ja meeste mõõdud saatnud ette, nimelt tehasesse ilma korralike kaitsevahenditeta ei pääse. Ausalt öeldes on päris suur töö organiseerida 15-le vanamehele sobivad turvasaapad, kitlid, prillid jne. Meie senine kogemus näitab, et provintsi tehastes suhtutakse meiesugustesse ekskursantidesse väga hoolivalt. Tutvustus tehase ajaloost, tootmisprotsessidest, klaasitootmise nüanssidest tehti enne tsehhi minekut, seal poleks müra tõttu see õnnestunud. Tehas ise on suhteliselt moodne ja parajalt automatiseeritud, meeldiv vaadata. Meie silmaring igal juhul avardus klaasi ja taara osas.
Et saada pilt ka klaasitootmise ajaloost külastasime ka kohalikku klaasi muuseumi. Giidi juhatusel tehti ekskurss Eesti klaasitootmise ajalukku. Huvitav on mõelda kuidas sajandeid tagasi osati klaasi sulatada ja töödelda, milliseid töövõtteid kasutati. Igati hariv nüanss kohalikust ajaloost.
Meelis




neljapäev, 11. august 2016

Reis mere taha

Suvi on rännukire aeg. Ka Nõmme vanameestel lööb see tõbi välja. Ning see oligi põhjus, miks 15 rännuselli leidsid ennast esmaspäeva varahommikul bussist, et kihutada Saaremaale kirge leevendama ja ammuunustatud asju ja kohti üle kaema. Dirigendiks oli seekord Tõnu, kelle juhatusel alustasime saarel Romassaare sadama ja lennuvälja tutvumisega. Arvukatest Saaremaa laeva – ja paadiehituse tehastest tutvusime ühe klaasplastist suurte jahtide ( 40 jalga ja 400000 eur ) tootmisega. Oli väga õpetlik näitamaks millise raske töö ja tingimustega asi toimis. Endiselt kohustuslik Tehumardi lahinguplats ja Sõrve säär ülevaadatud ootas meid majutuskoht - väga mugav Saaremaa Hotell, kus pidasime ka Ülo oskuslikul juhtimisel korraliku pikniku. Õnneks said nii jook kui ka toit õigeaegselt  otsa, nii et järgmisel hommikul kõigil silmad särasid ja oldi valmis rõõmsal meelel reisi jätkama. Alustuseks jäi teele ette Pilguse mõis, kus suur meresõitja F. G. Bellingshausen (1778-1852) sündis ja veetis oma noorpõlve. Pidulas  vangistatud forellikalu vaadanud sõitsime Saaremaa Uussadamat otsima. Peale vähest eksimist Veere sadamasse leidsime ta üles Küdema lahest. Suur asi, ehitatud tühjale kohale, et siia silduks arvukaid ristluslaevu. Kahju, kahju, et  tänavu vist ainult ühte alust oodata. Karu järv oli suures laines ja vaenulikus tuules, mis võttis ka julgematel soovi vette minna. Karu (endises Dejevo ) külas asus teatavasti suurim Vene sõjaväebaas saarel. Saaremaa ühed  vähesed pukktuulikud Anglas olid ilusasti tarastatud ja nende vaatamiseks taheti piletit. Õige kah, sest Angla muuseumi majas oli näha selliseid haruldasi vanaaegseid tõõpinke ja seadmeid, mis võttis ka sealviibinud välisturistide näod ja jutud kadetust täis. Edasi võlus meid 14 saj. Karja Katariina kirik oma lihtsuse ja võimsusega. Rootslaste poolt 1576. aastal õhitud Ordu Maasilinna varemete külastusega ja Orissaares jalgpalliväljaku keskel asuva Aasta Puu kaemisega lõppes meie ringreis Saaremaal. Lahkumise eel külastasime veel Muhu muuseumi Koguva külas ja, et mitte unustada oma naisi kodus, ostsime Liivalt kalapoest hästi lõhnavat kuivatatud soolalesta kingiks kaasa. Kuulsusrikas parvlaev „Jonas“ tõi meid ilma sekeldusteta ilusti mandrile ja  „rõõmus seltskond bussis“ asus koduteele. Saarlaste kombel mönus oli. Täname korraldajat!

Jaak