Lõuna-Eestis

Meesteklubid kutsuti 21.05.14. kokku. Viljandi tublid vanaisad korraldasid meie kokkusaamise ka sel aastal. Kohal olime Tartust, Tartumaalt Haaslavalt, Pärnust, Tallinn-Nõmmelt, Kristiinest ja muidugi Viljandist. Peeti kõnesid ja tarbiti kiluvõileibasid. Oluline oli aga see lahe ja südamlik õhkkond, mille Viljandi mehed koos pensionäride ühenduse daamidega ja ansambliga „Rukkilill“ oskasid luua. Tänud Voldemar Tasale ja teistele korraldajatele. Käisime järvel laevukesega sõitmas, pillimees paadis ja laul kõigil suul. Teine paaditäis mehi jäi äikesepilve alla. Saime pesuni märjaks, aga siis taipasime, et ega enam ei meenu, millal viimati läbimärjaks on saadud ja olukord omandas kohe hiiglavahva värvingu. Järgmisel hommikul oli tegelikult üsna ebameeldiv vettinud kingi jalga sikutada. Aga kokkutulekult sõitis meie klubi meestega täidetud Mersu-buss Aakresse moosivabrikusse (Johannese orgunnitud külaskäik). AS Bacula peremees näitas, mida head väike firma meie jogurtite, saiade ja pannkookide maitsestamiseks teha suudab. Edasi läks sõit Lutsu tallu, kuhu viis meest jäid pärast majutumist vorste grillima, ülejäänud sõitsid Otepää suusakeskust vaatama. Õhtusöögilauas saime kõik suud soojaks räägitud. Hommikul juhatas Lutsu B&B talu perenaine meid lähedalasuvale allikale päevast joogivee varu pudelitesse tankima. Sellest Emalätte allikast pidavat algama Emajõgi. Mine sa tea, meie ei kontrollinud. Kella poole kümneks jõudsime Elvasse, kuhu Meelis oli meile korraldanud tutvumise Saint Gobain Sekurit autoklaase valmistava tehasega. Meile tehti 3,5-tunnine esitlus, millist tean tehtavat suurt tellimust ettevalmistavale kliendile. Saadud teadmised on väärt, aga mitte vähem väärtusliku mälestuse saime sellest, kuidas meid vastu võeti. Kes ütleb, et meil suhtutakse eakatesse ükskõikselt, see mingu... metsa. Järgmiseks punktiks me reisil oli Hellenurme vesiveski, töötav peaaegu originaalseadmetega ja meie-ealise möldriga turismiobjekt. Võimsa auraga perenaine tegi meile püülijahvatamise esitluse ja pakkus samas majas küpsetatud rukkileiba. Sellega ammendusid meie jaks ja uudishimu ning keerasime bussi nina Tallinna poole. Õhtuks sai sellesuvine kahepäevareis tehtud. Kuid niipalju oli erksust veel meestes sees, et pidasime plaani varsti Ülenurme Põllumajandusmuuseumi ja Peipsiranna sõidu ette võtta.

Kirjutas Urmas