MEHED KOOS, ELU HOOS!

teisipäev, 31. detsember 2013

Traditsiooniline Jõululõuna


Selle aasta koosviibimine toimus vähetuntud aga ajaloohõngulises Silva baaris, mis oli meieealistele meestele igati sobiv koht. Ruumikujundus ja sisustus meenutasid meile 25a tagust aega ja olustikku. Teatavasti toimusid selles ruumis mitmete parteide ja erakondade juhatuste koosolekud, mille asutajaks ja eesotsas oli legendaarne poliitik Ülo Nugis.                                                                           Ruumi ühes otsas on päevi näinud nahkmööbel, kus on mõnus istuda väiksema seltskonnaga. Teises otsas on pikk koosolekulaud, mis tipneb suure ümmarguse lauaga, kus mahub kokku 30 inimest istet võtma.
Meid kogunes tänavu 27 vanameest, kes kõik tavapärase aasta esindusfotole mahutati. Peale   sisekujundusega tutvumist ja tervituspokaalidega kõlistamist võtsime kohad sisse ümber nimetatud suure laua. Baaridaamid olid laua katnud jõulumenüüst valikuga, mis sobis meile kõigile.
Kuulasime Urmase ettekannet 2013a tegemistest, kus kiitust jätkus kõigile. Arvan, et selle põhjuseks on meie 4 aastane tihe koostegemise rõõm, mis on meist kujundanud seltskonna, kus igaüks saab millegi korraldamise või eestvedamisega hakkama.
Oli heameel vaadata seda meesteseltskonda, kes sõbralikult üksteist kostitasid toiduvaagnaid ulatades ja tooste öeldes.
Ka sellel aastal juhtus meie pidulik õhtu sattuma Oti sünnipäevaga ühele päevale. Palju õnne ja tervist sai Otile soovitud ikka mitu korda ja sobiv tervituslaulgi kõlas kaks korda.






Palju õnne meile ja meie lähedastele! Head vana aasta lõppu ja õnne uuel aastal kõigile!

Kirjutas Johannes

Saime teadmisi Meestelaulu Seltsist

17. detsembril oli Nõmme Vanameeste Klubil külas Eesti Laulumeeste Seltsi juhatuse esimees Arvi Karotam. Selts sai tänavu muide 25 aastat vanaks. Külaline keskendus kolmele teemale. Kogu Euroopas kahaneb meeskooride hulk ja liikmete arv. Koosseis vananeb. Selle vastu võideldakse Eestis sihikindlalt juba mitu aastat. Igas maakonnas on tugev poistekoor, kelle dirigent käib vajadusel kohal Tallinnast. Korraldatakse lauluvõistlusi lisaks kooridele ka solistidele ja ansamblitele. Suvel saab laululaagris ka palli taguda, mis poistele eriti meeldib. Pärast häälemurret tõmmatakse poisse noortekooridesse. Nii säilib järjepidevus.
15.-17.juunil 2012. toimusid Tartus Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad, mille vedur oli samuti Arvi Karotam. Esindatud olid kõik Läänemere äärsed maad. Lisaks meestele ka noorte- ja poistekoorid. Ühiskontsert Tartu lauluväljakul, aga koorid laulsid ka eraldi. Kõige selle korraldamine, lisaks transport, majutus, toitlustus, trükised ja veel tuhat asja, kõike seda juhtis Arvi Karotam.
Ülemaailmsed Eesti Päevad kannatavad järjest rohkem osalejate vähesuse tõttu. Põhjused on arusaadavad. Aga paralleelselt toimuvad üle aasta ka Põhja Ameerika Lääneranniku Eesti päevad kordamööda  Lääneranniku neljas suuremas linnas. Seekord liideti mõlemad üritused. Suurte sõidukulude tõttu sai Eesti Meestelaulu Selts kokku panna ainult nn. koondmeeskonna 
sõita soovinud meestest. Aga mujalt soliste oli ka. Niisugused eestlaste kokkutulemised on suuresti väljakujunenud kavaga. Avatseremoonia, laulupidu, tantsupidu, salakõrts, ball, rahvapidu, kirikutseremoonia koos kontserdiga, erinevad väljasõidud. Meestelaulu Seltsi reis toimus 22.06.-06.07. 2013. Külastati mitut lääneranniku linna, aga kojusõidu eel ka Suurt Kanjonit ja Las Vegast.
Siin oli antud ainult lühiülevaade mõnedest seltsi tegemistest. Seetõttu pole imestada, et tänavune A. Luukase missiooniauhind anti Eesti Meestelaulu Seltsile, kelle esimees Arvi Karotam meie külaline oli.
Kirjutas Martin

laupäev, 14. detsember 2013

Mitu üritust ühes jadas.


 
Ürituste jada algas meil 10. detsembril, kui meie vanamees Vello Mäeots, kauaaegne RAMi laulja ja hilisem direktor, kutsus meid Gustav Ernesaksa majamuuseumi Kadrioru veerul. See RAMi meeste kaastegevusel ehitatud maja oli lauluisale koduks aastakümneid. Hiljem sattus maja mõneks ajaks hoolimatute inimeste kätte, kes tassisid laiali kõik, mida vähegi tassida andis. Praegu on maja vägagi korras, osa ära äritud asjadestki tagasi saadud.
Vello näitas meile läbilõikelist videot Gustav Ernesaksa heitlikust eluteest, kus ta peale mobilisatsiooniga Venesse viimist ja lõpuks sealt tagasi tulnuna pidi kogu aeg pinges olema oma n.ö. valele poolele sattunud sugulaste pärast.
Juba Venes olles jõudis ta valmis teha ENSV ametliku hümni ja teose, mis hiljem kujunes mitteametlikuks hümniks. Sama kahepalgelist joont pidi ta ajama ka Eestis. Näiteks, ühe järjekordse loomingulise saavutuse järel olevat ta nentinud, et nüüd on kaks võimalust, kas preemia või pagendus. Teadagi kuhu – aeg oli selline.
Olude kiuste võttis see meie suurmees omast ajast nii palju kui sealt vähegi võtta andis.
Samasse päeva mahtus veel hr. Hardo Aasmäe külaskäik meie klubisse. Ta rääkis meile kümme asja – või oli neid veel rohkem -, mis kõik tuleb Eestmaal ära muuta. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid kindlasti on ta üks teadjamaid inimesi siinses maanurgas, sestap võib teda vähemalt ära kuulata.
Järgnevalt täitsid meist igaüks ühe TLÜ tudengi poolt saadetud mahuka küsitluslehe vananemise vaevade ja rõõmude kohta. Esmane pilk küsitluse tulemustele oli kaunikesti optimistlik Nähtavasti on klubiline eluviis vanameestel muremõtted eemale peletanud.
Päev lõppes koroona litreid libistades, sest meil on järjekordne turniir käimas. Siin saavad vanamehed proovida, kelle käsi on kindlam, kelle käsi vähem väriseb.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud Sotsiaalministeeriumi Eakate poliiitika komisjoni väljasõidu istung meie klubis. Saabus kuus komisjoni liiget, kellele meie panime vastu kuus vanameest. Meile kui enamasti reaalala inimestele on raskesti mõistetav, miks peab neid komisjone ja nende koostatud arengukavu nii palju olema. Meile vastati, et muidu ei eraldatavat raha.
Komisjoni liikmed omakorda nägid, kuidas tehakse eakate poliitikat koha peal ja päriselt. Tundus, et klubi väljanägemine ja siin viljeldav tegevus ning vanameeste teotahteline hoiak jättis külalistele soodsa mulje.

 Kirjutas Rein

 

 
 

kolmapäev, 4. detsember 2013

Eesti Posti sorteerimiskeskuses.

Esimese hooga võiks arvata, et mis nende kirjakeste sortimine ikka nii väga keeruline peaks olema. Tegelikult seisis meie ees palee mõõtu maja, kus usin tegevus käis kõigil kolmel korrusel.
Tõsisem töö toimub seal öötundidel, kui päeva jooksul kogu Eesti pealt kokku veetud kirjad ja pakid peavad kõik jõudma järgmiseks päevaks õigesse kohta. Nii juhtubki, et näiteks Valgast Võrru saadetud kiri peab Tallinnas asuvast sorteerimisliinist läbi käima, enne kui ta naaberlinna pärale jõuab. Sellisel moel olevat lihtsalt odavam, kui pidada üle maa paljusid sorteerijaid.
Sorteerimisliin on päratult pikk ja võimas, liigitades välgukiirusel kõik kirjad sinna kuhu vaja. Loomulikult peab kiri olema viisipäraselt vormistatud, kuid targemad seadmed oskavad ümber käia ka vabamalt vormistatud saadetistega.
Tavakirju ei saadeta praegu enam kuigi palju, sestap lendlesid masinais põhiliselt igasugused arved. Kasvav suundumus on pakkide lähetamine, mille jaoks on keskuses toekam sorteerimisliin, kuhu võib peale panna kuni 60 kiloseid saadetisi. Põhimõtteliselt võtab keskus vastu isegi kuni 600 kiloseid lähetisi.
Raskemad ajad olid Eesti Postil siis, kui kirjade saatmise maht järsult langes. Peagi taibati, et kirjade asemel võib liigutada suuremal hulgal hoopiski pakke. Seda mitte ainult Eesti piires, vaid ka üle Baltikumi ja ka kaugemale. Selles suunas on ettevõte jõuliselt liikunudki, millele aitab mõjusalt kaasa  hoogsalt edenev internetikaubandus.
Täname Eesti Posti juhatuse liiget ja logistikadivisjoni juhti hr. Ansi Arumeelt ja tema isa, meie vanameest hr. Meelis Arumeelt, kes kahe peale selle hariva ettevõtmise meile korraldasid.

 Kirjutas Rein

reede, 22. november 2013

Vanamehed trükikojas


Seekord võtsime ette midagi suurt, külastasime Baltikumi üht suurimat trükikoda Printalli. Energiline müügijuht hr Aivar Kabrits talutas meid läbi terve tootmistsükli, põhjalikult seletades, mis kusagil toimub. Saime teada, et igas ööpäevas lastakse masinatest läbi 100 tonni paberit. Seda teevad 200 inimest neljas vahetuses ööpäev läbi. Nii valmivad ajalehed ja vähem või rohkem läikivad ajakirjad, suurem osa neist ekspordiks. Enamiku klantsajakirjade puhul tekib küll küsimus,  kas tasub tühisust nii edeval kujul ja nii suurel määral paljundada ning sealjuures hulganisti metsa hukata. Kuid trükkalid teevad seda, mida neilt tellitakse ja mille eest makstakse. Õnneks on Printall üpris keskkonnasõbralik ettevõte, korjab hoolikalt kokku kõik tekkinud jäägid ja saadab need taaskasutusse. Varustatakse koguni lasteaedu kritseldamiseks sobiva paberiga.
Veel saime teada, et meil on jälle üle saja trükikoja nagu eelmisel Eesti ajal. Teine suurem koda on Kroonpress Tartus, ülejäänud on pisemad.
Nägime muljetavaldavat ettevõtet ja saime aimu, kuidas tekivad need trükised, mida me igal hommikul oma postkastidest leiame.
 
Kirjutas Rein

neljapäev, 21. november 2013

Isadepäeva järeltähistamine 12.11.13.

Möödunud aastal kutsuti meid Kristiine Gümnaaasiumisse Isadepäeva tähistamisel osalema. Kuulasime-vaatasime laste kontserti ja markeerisime tunniandmist rabamatkamiselt tuttavaks saanud  klassile. Sel aastal palusime sama kooli õpilasi meile külla. Kuuenda klassi poistekoor ning kaks lõpuklassi neidu ja üks noormees tulidki kahe õpetaja juhendamisel ja laulsid ning lugesid luuletusi. Sellest sai südantsoojendav ja mõtlemapanev klubipäev. Poisid olid mehe eest väljas, lahkudes surusid kätt ja lubasid meid jälle külastada, neidude laul nii a capella kui klaveri saatel ning täismehe-mõõtu noormehe loetud mõtisklused kinnitasid meie teadmist, et isaks saamine on ainult eelmäng vanaisaks saamisele ja et meist ülejärgmise põlvkonna käes on maailm hästi hoitud.

Kirjutas Urmas



teisipäev, 5. november 2013

Vanuserühm 63 kuni 85

Liigume veel! Alustasime novembrikuu 5. päeva kerge pallimisega Sõbra tänava spordihallis. Kaks võistkonda, kolm meest kolme mehe vastu, saime esimesel mängupäeval kokku.  Pall liikus küll mõnikord meist kiiremini ja lendas valesse kohta, aga paarkümmend punkti kogus kumbki tiim kolmveerand tunniga siiski. Järgmine kord juba järgmisel teisipäeval läheb kindlasti paremini, sest iga uus asi  tahab harjutamist  :-).
Päev jätkus tõsise mälumänguga, kus selgitasime välja mehed, kes lähevad 12. novembril Nõmme turniirile võistlema. Enn Kiisholts on meist parimate teadmistega, tema läheb. Lisaks Ülo ja Toivo.
Aasta kestnud koroonaturniir sai lõpuks läbi. Võitjakarikas maandus koos shampusega Ülo kätte.



Järgmisest turniirist registreerus osa võtma 17 vanameest.

Kirjutas Urmas


reede, 1. november 2013

Harv nähtus


Et üles lugeda mehi, kes neljakümnenda eluaastani on lendur, Tupolevi kapten, aga seejärel läheb Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima, lõpetanult õpetab sealsamas tudengeid ja hiljem teeb puuskulptuuri, ehitab käsitsi suure palksauna ja asub üksi elama metsaserva, naabritest koerahaukumise kaugusele, piisab vist ühest sõrmest. Selline mees oli meil külas, Rein Veskus. Passitas aumärke täisriputatud lendurikuube klubilaste selga, rääkis oma elukäigust ja andis pildialbumeid vaadata. Erakuelust ta liiga palju ei rääkinud. Küsimuse täiendamisel, et kui märksõnaks oleks sisekõne, ütles vaid, et eks seda sisekõnet seal metsaveerel ole nii verbaalset kui emotsionaalset. Selline elulugu pani paljude asjade üle mõtlema. Näiteks selle üle, et mis tähtsus on viimse hetkeni tootvat tööd rabada või et kas sul peab olema iga minut jutukaaslane käepärast või aitab sellest, kui vanuigi oled iseendaga sõbraks saanud. Või selle üle, kas saad loodusega kontakti autoga korraks seenele sõites või on asjal sügavam sisu, kui päriselt ninapidi looduses elad. Või selle üle, et kas elu on elatud väärtuslikult, kui püüad „küla“ meele järele olla või oled hoopis rahulikult see „mina ise“.
Reinule sujuvat kulgemist!


Kirjutas Urmas

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Ravitseja meil klubis


 

 
Ravitsejatesse võib suhtuda mitmeti. Praeguseks ajaks on ilmunud põhjalikult dokumenteeritud katsekirjeldusi, kus kaugseire ilminguid on tõsiselt uuritud. Asja ajavad segaseks tegelased, kellel taolisi võimeid on kasinalt või pole neid üldsegi, kuid aktiivsust ülearugi.
Meie külaline hr Aavo Üts on tuntud tegija eriti sportlaste hulgas, kelle lakkamatuid vigastusi ta on aidanud korda panna. Erilised võimed olevat tal ilmnenud suhteliselt hilises eas ja nüüd on nii, et ta lihtsalt peab kogunevat väge kellegi peal ära kasutama, muidu hakkab endal paha.
Nii või teisiti, kuid meie vanameestel oli varuks hulk küsimusi. Üks meie hulgast hüppas koguni katsejäneseks, sooviga imettegevat mõju enda isiklikul nahal järele proovida. See jäi meil siiski nägemata. Nähtavasti on raviseansiks vaja siiski segamatut õhustikku.
Ravitseja jagas lahkelt nimekaarte ja lubas aidata vanameeste külge kogunenud hädadele leevendust leida.

 
Kirjutas Rein

laupäev, 19. oktoober 2013

Keila Glamoxis


 
Keilas oleme ennegi käinud sealseid ettevõtteid vaatamas. Seekord võtsime ette valgustite valmistaja Glamoxi.
Firma tegevjuhi hr Meelis Petersoni käest saime teada, et ettevõte sai praeguse kuju 1989.a, kui üsna nadis seisus tootmisüksuse võttis üle Norra firma Glamox. Praegu pannakse siin 123 inimese jõul kokku kuni 50 000 valgustit kuus. Enamasti lähevad need tööstushoonete valgustamiseks, samuti asutuste ja laevade tarbeks üle kogu maailma. Meile näidati uhkusega pilte maailma suurimatest kruiisilaevadest, millede valgustus on kõik Keilast pärit. Koguni viimsepäevahoidlaks nimetatud viljaseemnete varamu Teravmägedel on siin tehtud valgustitega varustatud. Autonoomse toitega loomulikult.
Sisseseade Glamoxis on moodne. Masinad on juba nii arukad, et neid võib kasvõi ööseks omapäi tööle jätta. Probleemi tekkides seiskab ta end ise, saates operaatorile teate, et mul on siin tõrge, tule appi.
Müügidirektor hr Valdo Ruul lasi meie käte vahelt läbi õige mitut sorti nii siin kui mujal tehtud valgusteid, rääkides siia juurde terve valgustehnika ajaloo kuni moodsate LED lampideni välja. Viimaste kohta oligi meie vanameestel kõige rohkem küsimusi. Uudne asi ikkagi.
Nägime hoogsalt toimivat ettevõtet, kelle tellimiste portfell on pungil täis ning kuhu tahetakse lähemalt ja kaugemalt tööle tulla.

 Kirjutas Rein




reede, 18. oktoober 2013

Anija mees käis Tallinnas

Oleme kohtunud mitme omavalitsuse juhiga, seekord (15.10.13.) oli külas Anija vallavanem hr. Tiit Tammaru. Teatavasti Anija valla pealinn on Kehra, käsipallurite ja paberitootjate linn, vald aga pindalalt üks Eesti suuremaid. Nüüd saime teadmisi ka valla asustuse hõredusest, metsade vägevusest, tallinlase joogiveevarudest valla veehoidlates, Jägala jõe tervisest, inimeste elatustasemest vallas ja paljust muust. Et varem oleme kohtunud Mäetaguse vallavanemaga, siis nüüd tekkis võimalus võrrelda ressursimaksu toel edenevat valda monotööstusliku vallaga. Erinevus õnneks väga suureks ei osutunud. Juttu oli ka Anija valla põllumajandusest, spordist, koolide probleemidest, valla teedest, transpordist. Vallavanem on optimistlik – kuigi inimesed kipuvad valguma tõmbekeskustesse, kus elu käib 24 tundi ööpäevas, jagub elanikke ka loodusväärtuslikesse elupaikadesse. Mitte kõik talumajad ei seisa metsades kustunud kolletega ja kui noortel peredel on jaksu teha tasuvat tööd, osta maasturid ja lumesahad metsataludes elamise tarvis, siis peame üleilmastumise pressi all ikkagi maarahvana vastu. Spordimehe-hingega vallavanemal on unistus ehitada Kehras valmis korralik spordikompleks. Soovime talle selleks võimalusi ja edu. 

Kirjutas Urmas

reede, 11. oktoober 2013

Valimiseelne aeg


 

 Valimiseelne aeg on mitmeti huvitav. Ühe paneb ta laulma, teise asfalti laotama, kolmanda viiel erineval moel veiderdama. Meil klubis oli asi veiderdamisest kaugel. Külas oli korraga viis soliidset asjameest: abilinnapea hr.Arvo Sarapuu, hr.Sulev Järve Tallinna Keskkonnaametist, Nõmme linnaosavanem hr.Erki Korp, hr.Andres Öpik Nõmme Halduskogust ja aktiivne nõmmekate eest seisja hr.Rein Varema. Jutt käis Nõmmest, mida siin on tehtud, mis on parajasti pooleli ja mida kõike veel võiks teha. Jõukohast tegevust jätkuks meie klubilegi, kui vaid leiaks sobiva koostegemise vormi, sest näiteks hoolt vajavaid parke on Nõmmel mitmel pool. Õigupoolest oligi kohtumine mõeldud ennekõike  klubi ja linnaosa ühistegevuse läbiarutamiseks, mis läks siiski hiilivalt üle valimiseelseks ürituseks.
Meeldiv oli, et vastasrinnale ärapanemist ei olnud, kui mõned leebed nükked välja arvata. Linnaosavanem luges püüdlikult ette kogu oma vägitegude rea, andes mõista, mida ta edaspidi kõike veel teeks, kui ainult hääli saaks...
Vanamehed said rikkamaks kolme kauni pildiraamatu võrra, mille külalised kaasa tõid ja meile laiali jagasid. Lisaks täiesti praktiline aiandusalane käsiraamat meie klubile Sulev Järve poolt.
Raamatud on igatahes hoopis asisem mõte kui raisata trükivärvi hiiglaslike näopiltide peale.

 
Kirjutas Rein

 



esmaspäev, 7. oktoober 2013

Tihe päev!


 
Eakate päev, 1. oktoober, oli meil tihedalt tegevusi täis. Hakatuseks vaatasime veel kord üle               Riigikogu saali, sest mõned uuemad klubi liikmed polnud nii pühas paigas veel viibinud. Vanamehed kasutasid usinalt harukordset võimalust sättida end spiikri kohale, viibutada haamrit ja lasta end sellises võimupositsioonis jäädvustada. Kiikasime ka Valgesse saali, mis praeguseks on läbi teinud  uhke uuenduskuuri.
Seejärel vinnasime endid 215 astet taeva poole, Pika Hermanni tippu. Ilm oli õnneks enam-vähem mõistlik, sai vaadata igasse ilmakaarde ja jälgida tuttavaid paiku siinsest vaatenurgast. Kontrastiks viis giid hrRainer Vakra meid nüüd hoopiski keldrisse. Seal on riigikogulastel jõusaal ja saun. Viimane oli hetkel täiesti auru all, kuigi ühtki kogulast me kusagil ei kohanud. Pidi vaba nädal olema. Siin kordas meie giid veel kord kutset tulla mõnel laupäeval siia sauna. Läks ägedaks poleemikaks, keda kogulastest saunanaiseks paluda.
Nüüd tegime sööstu läbi linna, et järgmisena Vabadusvõitluse muuseum Lagedil, Pirita jõe ääres, ette võtta. Muuseumi asutaja ja omanik hr.Johannes Tõrs ronis parajasti välja puhastamist vajavast kaevust, vahetas tunked ülikonna vastu ja asus tohututest eksponaatide kuhilatest lugusid pajatama. Suuremad sõjariistad on õues, väiksemad tubades ja keldris. Lisaks lademete kaupa mundreid, raamatuid, pilte ja plakateid.
Kogud on sedavõrra täiuslikud, et muuseum võib peaaegu igasuguse sõjafilmi jaoks ehtsaid relvi laenutada. Seda on ka korduvalt tehtud. Parajasti oli filmis esinemiseks viimast lihvi saamas kuulus tank T-34. Tegi hirmsat häält, ajas musta suitsu välja ja roomas ähvaldavalt roomikuid lõgistades mööda pargi teed.
Pikk ja põhjalik ringkäik lõppes keldribaaris. Seal selgitas Johannes Tõrs veel kord oma elu sihte, kus talle on kusagilt kõrgemalt poolt antus käsk selline muuseum teha. Lubas elada 100-aastaseks ja teha muuseum tublisti suuremaks kui ta praegu on. Soovisime talle selleks tervist ja jõudu, meeletut pealehakkamist on tal niigi.
Sööstsime tagasi klubisse, et teha üks pidu, sest Nõmme Vanameeste Klubi sai täpselt 4 aastaseks!

 

Kirjutas Rein

 

 

laupäev, 21. september 2013

Kaks külalist



17.septembril oli meil koguni kaks külalist korraga. Vello Mäeots, 40-aastase staažiga RAMi laulja, pajatas meile seiku oma elamuste rohkest elust  11nii suure nõukoguliku impeeriumi piires kui ka väljaspool seda, kuhu neil läbi mitmete kavaldamiste aeg-ajalt õnnestus lipsata. Kõik need aastakümned on teenekas laulumees raiunud raamatusse, mis meie vanameestes äratas sellist huvi,  et kogu kaasa võetud raamatute virn sealsamas müügiks läks.
Klubi õhkkond meeldis külalisele  niivõrd, et ta oli valmis otsekohe sisseastumise avalduse täitma. Andsime talle igaks juhuks pisut järelemõtlemise aega.
Teine külaline, Nõmmel teada-tuntud praegune Riigikogu liige Rainer Vakra, pakkus end igasugustele küsimustele vastama (valimised ju tulekul!). Seda võimalust kasutati usinasti. Pikk küsimiste-kostmiste voor lõppes küllakutsega Pika Hermanni torni, kõrgust kartvatele võimalusega  külastada riigikogulaste sauna.

kolmapäev, 4. september 2013

Topu


Osalised:
Tüdrukud                                                                  
1.Mare (kohalik)
2.Milvi (tuttav,kaasavõetud)
Vanamehed oma vanaduses
1.Johannes                                       5.Kalev
2.Ülo                                                 6. Jaak                                                               
3.Urmas                                           7.Rein
4.Enn                                                8.Ott

Aeg:  31.august
Koht: Topu.Ennu kaunis suve/merekodu (TEEB KADEDAKS!).
Tegevus: (TULEKS KORRATA)Loe edasi.
Tutvunud Ennu ilusa majapidamisega ja seda ümbritseva kauni loodusega,kibelesid
esimesed kolm vanameest merele lante märjutama.Teised vanamehed teostasid 
kasuliku invasiooni kohalike kalameeste (Kalevi  tuttavad) poole ja naasesid 7kg
ilusate ahvenatega, mis said suitsuahjus kuldse kuue ja võrratu suitsumaitse naha alla.
Järgnes pidulik viie-käiguline lõunasõõk (SUUR KIITUS ÜLALMAINITUD TÜDRUKUTELE!)
kohalikest ja kaasatoodud suve-ja sügisandidest,lihast,kalast koos rõõmuvedelikega,
mida täiustasid mõnusad naljad.
Siis tõttas teine meeskond merele,et õigustada oma „kalapüügi oskusi“.
Veel kostitati vanamehi  teletorni kõrguse virna pannkookidega koos moosi ja meega, mis
sammuti nagu lõuna ja suitsukalad kuhugi ära mahtus.
Väga kena soe ilma taevast tuleva veeta ilm,leebe meri,mõnusad vanamehed,särtsakad
tütarlapsed – kõik see oli väga ilusa suvepäeva kokkuvõte (APLAUS!).
Tunneme kaasa nendele  vanameestele ,kes sellest ilust ja lustist ilma jäid.
Erilised tänud Ennule ja tema  võluvale abikaasale(KESTVAD KIIDUAVALDUSED!).

Kirjutas Jaak





Vanaauto muuseumis Tallinnas


Vaatasime üle äsja avatud Tallinna Automuuseumi. Kuigi mitmekümne aastase ajalooga analoogse muuseumi vastu Riias me veel ei saa, on tegu väärt eraalgatusliku ettevõtmisega. Ajutine näitusehall on tuubil täis näidiseid nõukogulikust autopargist, sekka eksemplare lääne poolt, vanim neist pärit aastast 1931. Kõik kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Kõrval ruumis kõpitsetakse parajasti  mitme tulevase eksponaadi kallal.
Nii mõnegi vanamehe silm lõi särama, kui kohtas siin oma kunagist esimest liikurit, mille kättesaamiseks pidi ajastule omaselt tegema mitmesuguseid vigureid.
 Muuseumi asutajal ja omanikul, põlisel autohuvilisel Peeter Kallil oli iga liiklusvahendi kohta midagi põnevat pajatada
Praegu on autosid kokku 40, kuid on lootust, et ajutise hoiupaiga  asemel saadakse kapitaalsem  ehitis, mis lubaks muuseumi pinda tublisti laiendada. 

reede, 16. august 2013

Nõmme vanamehed Pakri saartel


6.augustil käisid rahutud Nõmme vanamehed Pakri saartel. Johannese kutsele järgnes mehi ühe väikebussi ja paari sõiduauto jagu mehi. Pakri väikesadama värav oli küll tabalukuga kinni, aga eelmise ajastu kombe kohaselt sai väravast lihtsalt mööda minna. Nagu mitteametlikest allikatest kuulsime, sai erastamise-ärastamise ajal sadama omanikuks keegi tšetšeeni päritolu mägedepoeg.
Paadi ootamise ajal tehtud ettepanek, hakata jalgsi mööda merepõhja minema, küll paat meile järele jõuab, ei leidnud enamuse toetamist. Küll hukkunud sõdurpoiste mälestusmärk sealsamas rannas tegi mõtlikuks. Saartest tutvusime põhiliselt parempoolse Suur -Pakriga.Täpsuse huvides tuleb küll ära mainida, et ta on natuke väisem, kui Väike-Pakri. Ilusa ja vahelduva loodusega mõlemad. Inimeste majandustegevusest oli üllatavalt palju märke. Korras hooneid ja lagunenuid, kunagi oli saartel kokku viis küla: kaks Suurküla ja kaks Väikeküla, lisaks veel Rannaküla. Ja kaks kabelit. Nüüdseks kõik suuremal või vähemal määral kadunud. Kuid suvisel ajal on saartel ootamatult palju liikumist. Majanduse mootoriks paistab olema veisekasvatus. Kusjuures olevat arukas pidada pulle ühel ja emasid lapsukestega teisel saarel. Hoolsa söömisega hoiavad nad aga roostikud kontrolli all ja toovad omanikele Euroopast toetusraha. Natuke aimu saime ka sellest, kuidas neid elukaid mandrilt saarele toimetada, ja muudki elust selles omaette maailmas. Et talvel elab seal praegu neli inimest, enne sõda umbes sada korda rohkem.
Pärast punavägede lahkumist tuli Pakrile esimesena elama legendaarne mees Mati, rannarootslaste järeltulija. Esimesed viis aastat elas ta telgis, siis sai parema telgi rootslastelt, nüüd on elamistingimused korralikud. Aga toidukraami peavad talle ikka teised mandrilt kätte tooma. Ja kui turistid oma lollide küsimustega tüütuks muutuvad, põgeneb üksindust armastav habemik metsa. Meiega vestles ta küll mõnusalt. Oli küll hiljuti õnnetult jala väja väänanud.
Infot Pakrist kui punalennuväe polügoonist kuulsime mitmest suust. Et praegu kujutavad suurimat ohtu maismaal mitte lõhkemata lennukipommid, vaid vana rauakolu, mis ratastraktoreid kasutada ei lase. Näidati ka torni, kust soldatike pidi pommitamise täpsust jälgima. Kui neljas ajateenja oli surma saanud, lõpetati see eksperiment.
Veelgi suuremaks eksperimendiks tuleb keisrinna Katariina ajal alustatud tööd rajada Pakri poolsaare ja Suur-Pakri saare vahele muul. Kahe ja poole kilomeetri pikkusest hiigelehitisest said kümned tuhanded sunnitöölised valmis pool kilomeetrit, kui Peeter I ajal absurdne ettevõtmine lõpetati.
Meie meeleoluka ringsõidu kavasse kuulus ka tubli lõunasöök, mille traktorikastis rappudes olime ausalt ära teeninud.
Lõpuks tahaks tänada ka meie saatjaid Urmast ja Maarjat. See julge ja osav tüdruk peab talvel Padisel kooliplika ametit. Meile aga oli kaldamadrus, kes osavalt paadi ninasse jooksis, et köis rannas vastu vötta. Aga ta jagas ka arukaid kommentaare ja hoidis sabast kinni kahel pisikesel pätakal, kes üle paadi ääre kõlkusid.
Ei ole vist tarvis lisada, et mehed jäid sõiduga väga rahule.

kirjutas
Martin 

esmaspäev, 5. august 2013

Ratastel Klooga kandis



 
Lasime endid uuel mugaval elektrirongil sõidutada Klooga jaama, et seal hüpata rataste selga ja teha üks paarikümne kilomeetrine tiir. Võtsime nõuks, et kulgeme väiksemaid teid pidi, suuremaid ainult ristisuunas ületades. Peagi mängis see mõte meile vingerpussi, kui me Treppoja suvilate rägastikus endid tupikusse sõitsime. Hädast aitas välja juhuslikult kohatud tuttav suvilaomanik, kes meid läbi




õunaaedade jälle selgemale rajale juhatas.
Treppoja oli end peaaegu tühjaks jooksutanud, sestap võisime tema treppidel kepselda jalgu märjaks tegemata. Meri Klooga ranna kohal oli aga endiselt vett täis, kuid eritas vänget sõnniku lehka ja loksutas kaldale kõdunenud adru valle. Jälgi koristustöödest me ei märganud. See-eest oli suurepärases korras uhiuus rongide peatuskoht. Paar korda päevas pidi seal rongi ka nähtama.
Meie rongi ootama ei jäänud, vaid võtsime suuna Sooda järve poole. Selgus, et see vesiroosidega pärjatud mõnus metsajärv on enamikule vanameestest teadmata-tundmata. Mõnedes meist tärkas koguni kalamehe kirg. Ent kuna õngi kaasas ei juhtunud olema, siis väntasime metsateed mööda edasi Klooga Aedlinna poole.
Teel möödusime suurejoonelistest ehitustöödest, mis ilmselt mõeldud täiendama olemasolevaid mälestusmärke juutide väidetavast hukkamiskohast. Vikipeedia pakub siiski oluliselt erineva tõlgenduse toimunud sündmustele võrreldes sellega, mida nõukogude propaganda meile ajukurdude vahele surus.
Klooga Aedlinn, see Vene ajal suletud olnud asum elab nüüd nii nagu oskab. Mõned majad on üsnagi üles vuntsitud, teised jälle hoiduvad rohkem maadligi, justkui oma olemas olu häbenedes. Kõige selle mitmepalgelisuse kohal troonib kõigist mahajäetuna rohtu kasvava trepistiku ja vägeva sammastikuga Dom ofitserov.
Seevastu on neil paadisilla ja liivase rannaga vägagi korras supluskoht Klooga järve ääres Järve teisel kaldal ootas meid viimane plaanitud külastusobjekt – Klooga mõis, õigemini see räsitud vare, mis tast veel alles on. Mõisa vahepealse omaniku von Klugeni nimest  on tuletatud nii järve kui ka kogu ümbruskonna praegune nimi. Varem kutsuti järve Lodijärveks ja mõisat Lodijärve lossiks. On oletatud, et Bornhöhe Tasuja tegevus toimus just siin.
Olime tellinud väga sobiliku rattasõidu ilma, ei liiga kuuma, ega liialt vilu. Lõpptulemuseks kujunenud 25 läbitud kilomeetrit ei tundunud seetõttu ülemäära kurnav isegi meie kõige vanemale ratturile Kalevile.

Kirjutas Rein

esmaspäev, 29. juuli 2013

Motodeltaga kolmandas mõõtmes

Liiga palju julgeid meie klubis ilmselt ei ole -  motodeltaga olid valmis lendama viis meest. Elu tegi väikesed korrektuurid ja õhku tosis neist kolm - Henn, Ülo ja Enn. Pühapäeva, 28. juuli õhtul oli ilm sobiv, soe ja kerge tuulega. Lendur Ants sättis esimesele julgele kiivririhma parajaks, luges vajalikud sõnad peale ja pani oma delta mootori üürgama. Mõne hetke pärast oli Henn juba taevas. Õnneks oma kehalises olekus, nii et allatulemine oli kindel. Sujuvalt seejuures. Elamus paistis Hennu silmadest ja ega ta sõnadega seda ka välja ütlemata ei jätnud. Siis oli Ülo kord. Vastavalt iseloomule oli tema veidi sõnaahtram, tehes jutu lõpuks kokkuvõtte: "Mina olen rahul". Ja kui viimasena maandus Enn, kes on meie klubi kõige vähemjutukas mees, siis adrenaliinilaksust saime märku, kui ta päris mitme lausega oma tundmusi ja üleelamisi kirjeldas. Ülevalt paistis Jägala jõgi ilusam kui kaldalt vaadatuna, meri oli justkui kohe Anija lennuplatsi naabruses, majad sobitusid kenasti hekkide ja õunaaedade sisse, autod sibasid teedel sõita ja all lennuplatsil lehvitasid klubikaaslased. Liikumine vertikaalsuunas oli siiani tundmatu tunne olnud, sest ega reisilennukiga õiget lendamist ei ole. Nüüd on neil kolmel mehel (lisaks varasemaid kogemusi omanutele) kolmas dimensioon tunnetatud. Oleks meiekandi vetes nähtavus veidigi parem, tasuks seda mõõdet uurida ka akvalangidega sukeldudes.