MEHED KOOS, ELU HOOS!

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Riia, peaaegu suurlinn,

oli tosina vanamehe seekordne reisisiht. Nagu vanameeste reisidel kombeks, oli ilm just selleks päevaks end paremaks, lausa ideaalseks, sättinud.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg  teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.

kirjutas Rein




Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.

 

neljapäev, 11. oktoober 2012

Tuntud keraamikakunstnike Bogatkinite stuudio.


Selsinasel 8. oktoobrikuupäeval oli meil meeldiv võimalus kunstnikepere Bogatkinitega kohtuda, kes meid oli lahkelt kutsunud ühe meie kaaslase, Joeli vahendusel oma stuudioga tutvuma. Olen siinkandis varematel aegadel üpris sageli liikunud, kuid poleks toona osanud mitte uneski ette näha, et siia kord säärane ülihubane väikene kohvitamisvõimalustega aiakene on tekkinud. Aeda oli  osa toolidega laudu paigutatud vanaaegse laia katuseääre alla, kus juba enne meid paar pikka­de habemetega vanameest, ilmselt igapäevased kunded, mõnusasti istet olid võtnud. Meie istusime aga laia sirmi alla paigutatud laudade taha. Pärast mõningast ootamist jõudis meist kohale pea kümme inimest. Ja seal istudes majapere­mehega kokku saimegi, kes tut­vus­tas esmalt meile selle väikese „maail­ma“ ajalugu alates keskajast, kui siin veel Toom­pea rahvale liha müüdi, kuni tänapäevase ajani välja. Samas saime tuttavaks ka maja­pere­mehe abikaasaga, kes samuti on keraamikaala kunstnik. Seejärel siirdusime keraami­ka­stuudio­ga tutvuma. See, mis mind siin ees ootas, oli mulle küll ülisuureks üllatuseks, sest nii väikest töökohta, mida pealegi veel ka stuudioks nimetatakse, pole ma ealeski näinud, kuigi olen päris mitme kunst­niku ateljeega juba varem tutvunud. Ruumi suuruseks võis mälestuste järgi olla vaid kusagil 3x4 m, millele lisandus veel ka üks seinaga eraldatav väiksem ruumiosa. Selles paiknes keraa­milisteks töödeks ja ka klasuuri­miseks vajalik elektriahi töötemperatuuriga ca. 12000C. Vaatamata ruumikitsikusele, olid siin ikkagi kolme inimesega töö tegemiseks kõik vajalikud tingimused olemas. Hiljem, kui siinse maja­pidami­sega tutvumise käiguga lõpetama hakkasime, näidati meile, kuidas  poti­ked­ra ja pressvormi abil nii kruuse kui ka lillevaase valmistatakse. Selles osas saime me kõik üksjagu targemaks.
Tutvusime ka imetoreda ja hästi varustatud suveniiripoe ja siinse kohvi­ku­ga. Täiesti usku­matu, millises ruumipuuduses on osatud siia paigutada nii soojad ja hubased söögi-ning kohvi­kohad. Kohvikuruume jagub kolmele korrusele, kusjuures keldrisse viib kivist-, üle­mi­se­le aga metallist keerdtrepp, kusjuures neis mõlemas on ainult üks kaarja paekivilaega väikene omaette ruum. Need mõlemad on seejuures väga hubased, üksnes paari kolme laua  ja toolidega, sest rohkem sinna ruumipuuduse tõttu ei mahugi. Alakorrusel on lisaks veel ka malmist kamin, kust saadakse osa soojust ka ülakorruste kütmiseks.
Meid võeti siin ülihästi vastu, kusjuures perekond Bogatkinid kostitasid meid kohvikus isegi tasuta kohviga. Kohvist rääkimata, kuid ka kohvikust ostetud koogid maitsesid meile kõigile imehästi. Sealt lahkudes jäi meile hulganisti meeldivaid mälestusi, milliseid raske oleks kirjeldadagi. Mis aga täiesti kindel, sinna tasub vaatama minna, eriti neil, kes seal varem käinud ei ole. Siin on ilmselt isegi nii vanahõnguline keskkond, mida vaevalt kuskilt mujalt otsida tasub. Ja et lugeja Bogapott kunstistuudio alati üles leiaks, pidage meeles aadressi Pikk jalg nr.9 .
Meie, seekordsest külaskäigust osavõtjad, täname veel kord perekonda Bogatkineid meeldi­va vastu­võtu ja ka oma kolleegi Joeli selle organiseerimise eest.  

kirjutas Elvo



 










 
 
 kirjutas Elvo

Põlvkondade maja tekitamine



 Olime kutsutud oma esindusega Põlvkondade maja avaüritusele Tallinna Ühisgümnaasiumis. Järgneb veel mitu ettevõtmist, kuni jõutakse järk-järgult maja tegeliku avamiseni detsembris 2012 Mustamäel. Maja on mõeldud noorte ja vanade, põdurate ja kobedamate kohtumispaigaks kunagiste suurpere elulaadi jäljendamiseks.
Eestvedajad Ave Kalmus ja Tarmo Tamm olid kokku pannud põneva kava mitmesuguste etteastetega, millesse sujuvalt sulandusid ka Nõmme vanamehed. Hakatuseks panid Tiit ja Jaak kogu saalitäie rahvast ravivõimlemist tegema. Kondid lahti liigutatud, tormasime saalihokit mängima. Siin me noorematele eriti vastu ei saanud. Kuid kohe näitas Paul, milleks mõned meie seast võimelised on, pannes lõdvalt kinni korvpalli vabavisete võistluse.
Sealsamas arvati meie klubi loodava maja sõprade ringi, mis tähendab tihedamat suhtlust siis, kui nad ükskord päris maja enesele saavad.

kirjutas Rein