Tiit promos rattamatka ideed ja Rein tegi sõidu konkreetseks: rongiga Paldiskisse, 25 km tiirutamist poolsaarel ja õhtuks koju. Ilm oli jälle väga ilus. Tundubki juba, et vanajumal (meist grammike vanem) on vanameestega arvestanud, sest ainult ühel paarikümnest „õueüritusest“ on sagar vihma saadud. Pitsilise, väga hästi renoveeritud jaamahoone juures viskasime jala üle sadula ja läks väntamiseks. Esialgu linnas, kus ajalugu üle tuhande aasta vana, rootslaste jäljed 17. sajandist ja Peetri omad Põhjasõjast alates.
„Amandus Adamsoni auks valvel!“. Aga muuseum oli veel suletud ja rattarajad ootasid meid.
Peetri kindluse ehitamiseks võeti materjali siitsamast künka jalamilt. Nüüd, seistes kindlusevallil, vaatame, kuidas loodus püüab inimese kraabitud haavu parandada.
Kas järgmiseks tunneme kutset minna paadimatkale, ilus sinine meri kutsub? Või teeme ühe sutsu teisele poole maakera hoopis lennukiga, taevas ju ka ilus ja sinine.
Panga serva all tuletasid Tiit ja Rein geoloogilisi teadmisi meelde. Kas käesolev tahvel on argilliit, konnatahvel või graptoliitargilliit? Heal lapsel mitu nime. See on tulevikus võibolla väärt maavara, aga pigem müüvad meie järglased jalge alt kaevandatavaid õllepurgikorke, padrunikesti ja klaasikilde. Eriti neid viimaseid leidub juba praegu lausa kihtidena ja tuhande aasta pärast...
Et loodushuviline saaks uurida miljonite aastate eest merepõhja vajunud karploomade kivistisi, selleks on nüüd Uuga pangal olemas uus ilus trepp, mis järsakust rannale viib. Tegelikult ei ta vii ega too, ise tuleb ronida.
Vanasti peeti kõrgetel pankadel rannavalvet. Nüüdki uurib Rein, ega viikingilaevade purjed ei paista. Ei paistnud, hoopis üks kaubalaev tuli vanametalli järele ja teine tõi Mersusid Venemaale viimiseks.
Mõtlesime taastuvenergiamaksule, nn. arendaja kergele ja priskele kasumile sundtarbija arvel ja rohelist värvi elektrile. Aga tuulik seisis paigal, sest tuult ei olnud ja see meile meeldis.
Käis äge vaidlus, mitu käbi kuusel on. Arvamised kõikusid 200 ja 800 vahel. See viitab sellele, et me ei võta alati arvesse asju mis asuvad teisel pool silmaga nähtavat.
Vesine teerada, kohati parem, kohati hullem. Aga vähemalt mitte asfalt, mis mõeldud selleks, et kiirelt elust enesest mööda kimaksime.
Teel Leetse mõisa poole. Kunagi kappasid siin mõisapreilide valged ratsud.
Sõit sõidetud. Teeme rannas aega rongini parajaks. Rein premeeris end „ühe pindiga“. Teised viskasid kividega vana konservikarbi pihta märki. Polegi ju nii kaua aega möödas sellest kui poisikesed olime.
Kirjutas Urmas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar