MEHED KOOS, ELU HOOS!

neljapäev, 27. september 2012

Epp pani mehed joonele!

Esialgu pani Epp meid joonele pikima tööstaaži järgi ühes-samas ettevõttes. Kõige stabiilsem vanamees oli Kalev, tema järel Juhan, Ott jt. Siis rivistusime klubistaaži järgi, asutajaliikmed ühes otsas ja ülejäänud riburada teise rivi otsani. Salamisi mõjus see trikitamine psüühikale ja kui Epp seejärel kamandas meid igasugustele küsimustele vastama, siis ajud töötasid! Tulemuste kokkuvõte on siin allpool, täpsemad järeldused esitab juhatus järgmisel koosolekul. Ja muidugi võtab arvesse klubitegevuse korraldamisel.
Ajugümnastika järel valisime uue juhatuse. Vanad jäeti paika, aga nõustuti lisama kaks uut juhatuse liiget - Rein ja Johannes. Edu, ideid, tahet ja mõtteteravust neile!
JÄRELDUSED Epu poolt:
Te olete väga toimiv klubi, kus kõigil liikmetel on sarnane arusaam ja soovid. Selles osas jätkake kõike mis te olete seni teinud. Usun, et sellele on kaasa aidanud teie klubi loomise ideoloogilised põhjused, st. eesmärk ei ole ainult matkadel käia, vaid tegelik eesmärk on kõrgem, sealhulgas  pakkuda härradele tegevust ja hoida neid tegevuses.
Tundub, et teie liikmed soovivad mitmekesisemaid tegevusi. Selleks kaasake korraldamisse oma liikmeid nii palju kui võimalik. Tehke paarid või kolmikud, kes igaüks võtab ülesandeks mingi külastus korraldada. Nii võib olla iga grupi ülesanne teisi ka veidi üllatada.
Rahastuse kohapealt vajate ilmselt kõige enam küttetoetust, mida võiks püüda vähemalt osaliselt saada linnalt.
Põhijäreldus: te olete väga toimiv klubi ja hoidke seda ehk siis klubiline tegevus peaks olema peamine, sest seda teie liikmed just tahavad ja vajavad.




neljapäev, 13. september 2012

Õuesõppepäev Viru rabas










Üks kooliõpetaja sai idee, et tema klassi lapsed peavad saama koos meiega rabas matkata! Vaat sellised tagajärjed on meie kunagisel sattumisel „Pealtnägijasse“. Rääkis meid ära ja nüüd 11. septembril sõitsime Viru rappa õuesõpet tegema, bussis viis vanameest, 21 Kristiine gümnaasiumi üheksanda klassi tüdrukut-poissi, üks õpetaja ja üks bussijuht. Jälle oli meile hea ilm antud ja metsaraja algul kergelt tibutanud vihm lõppes mõne minuti kõndimise järel. Õpilastel võttis metsaõhustikuga harjumine veerand tundi, siis kohanesid sammud laudtee kitsusega ja jutuvada looduse vaikusega. Jõudsime rabaraja vaatlustornini, viiekaupa käisime ülal laugastikku imetlemas/pildistamas ja jalutasime siis jälle edasi. Paar tüdrukut proovisid paljajalu rabasambla pehmust ja sügisese vee jahedust ja jätsid seejärel laudteele vahvaid märgade varvaste jälgi. Poisid olid, üllatus-üllatus!, väljapeetumad. Aga üheksandas klassis ollakse ca viieteistkümnesed (meieaegsed inimesehakatised said selles vanuses mõnigi kord peretoitjateks) ja eks olegi õige aeg meesteks hakata. Seda panime me, vanamehed, küll tähele, et noortel on kiirustamine kusagile sügavale ajukurdudesse kraabitud – mis me ka ei rääkinud, noored oma kõndimist aeglasemaks sundida ei lasknud. No oleks võinud küll rohkem loodusesse süveneda. Samas – nii suure kambaga rabas käimine ei ole see õige looduses viibimine. Nagu Rein ütles: rabas on mõtisklemise koht. Kui teisel pool raba metsa alla jõudsime, oli bussijuht juba ootamas ja meie Otto, rabaasjatundja, teadmised jäid vähese rakendusega. Sõime siis mahalangenud puudel istudes oma piknikuvõileivad ja jalutasime bussi. Olime noortele seltsiks olnud (hilisem kommentaar oli, et vanamehed on täitsa okei), ise värsket õhku hinganud ja oma luid-liigeseid koormanud, mis sest päevast ikka rohkem soovida. Joelile ja Ülole oli meie lühiretk muidugi liiga kerge, kuid asi seegi. Tagasitee linna oli nagu tagasitee ikka, natuke väsimust, natuke tavatoimetuste tarvis linnainimeseks kohandumist. Põdrakärbseid, põtru, karusid ja hunte me ei kohanud, seeni, samblikke, laukaid, turbasammalt, mustikaid ja jõhvikaid aga küll. Puukide asjus peaks tulemused käes olema – kui nad kedagi meist üles leidsid, siis tänaseks oleme meie neid üles leidnud. Kena päev oli. Õpetajatel on kohe mõnikord häid ideid!

Kirjutas Urmas

pühapäev, 9. september 2012

Külas Illuka valla eakatel





Kui suvel käisime Jõegevamaal Juula küla Mõnusate Mõtete Messil, saime seal kutse Illuka valla kultuurijuhilt pr. Ene Raudarilt (siinkohal veel ühed tänud talle) tulla Vanavanemate päeva tähistamisele Illukale. 8. septembril läksime. Meie esindus polnud üldse mitte liiga arvukas, aga ega valdki ülerahvastatud pole. Igatahes oli üritus väga sooja ja sõbralikuna korraldatud, aasta vanaisa ja –vanaema tiitliga pärjatud abielupaar äärmiselt kena, vallarahvas mõnus ja uudishimulik meie tegemiste ja aktiivsena vananemise teema vastu, Reet Linna ja Tõnu Raadiku antud kontsert südamlik ning Illuka kooli koka keedetud supp hästi maitsev ja toitev. Ilm oli uhkelt sügisepoolne, oli sinist taevast ja ägedaid äikese- ja muiduvihma pilvi, mis tegid pika sõidu emotsioonikaks. Nüüd ootame novembrikuud, mil pr. Ene püüab lähetada meie klubisse külaliseks oma abikaasa, kes on seal naabervalla vallavanem (maavaradega valla elust on huvitav kuulda) ja oma äia, kes on elupõline kaevandusmees ja küllap räägib meile maa-aluseid asju.

Et me alles 4. septembril sõitsime ratastel ümber Pakri poolsaare, nüüd käisime Ida-Virus, 11. septembril teeme koolilastega rabamatka Lahemaal ja kohe seejärel 14. sept. ootavad meid Pääsküla noortekeskuse noored „Eesti mängu“ mängima, siis tekkis kartus, et kas meie klubi tegevus liiga keevaliseks ei lähe. Peame vist hoogu maha võtma ja väärika ea kohaselt mõned õhtud iseendi seltsis klubimajas veetma. Teeme seda kuu teises pooles, kui vananaistel tuleb suvi.

Kirjutas Urmas

kolmapäev, 5. september 2012

Rattamatk Pakri poolsaarel













Tiit promos rattamatka ideed ja Rein tegi sõidu konkreetseks: rongiga Paldiskisse, 25 km tiirutamist poolsaarel ja õhtuks koju. Ilm oli jälle väga ilus. Tundubki juba, et vanajumal (meist grammike vanem) on vanameestega arvestanud, sest ainult ühel paarikümnest „õueüritusest“ on sagar vihma saadud. Pitsilise, väga hästi renoveeritud jaamahoone juures viskasime jala üle sadula ja läks väntamiseks. Esialgu linnas, kus ajalugu üle tuhande aasta vana, rootslaste jäljed 17. sajandist ja Peetri omad Põhjasõjast alates.
„Amandus Adamsoni auks valvel!“. Aga muuseum oli veel suletud ja rattarajad ootasid meid.
 Peetri kindluse ehitamiseks võeti materjali siitsamast künka jalamilt. Nüüd, seistes kindlusevallil, vaatame, kuidas loodus püüab inimese kraabitud haavu parandada.
 Kas järgmiseks tunneme kutset minna paadimatkale, ilus sinine meri kutsub? Või teeme ühe sutsu teisele poole maakera hoopis lennukiga, taevas ju ka ilus ja sinine.
 Panga serva all tuletasid Tiit ja Rein geoloogilisi teadmisi meelde. Kas käesolev tahvel on argilliit, konnatahvel või graptoliitargilliit? Heal lapsel mitu nime. See on tulevikus võibolla väärt maavara, aga pigem müüvad meie järglased jalge alt kaevandatavaid õllepurgikorke, padrunikesti ja klaasikilde. Eriti neid viimaseid leidub juba praegu lausa kihtidena ja tuhande aasta pärast...
Et loodushuviline saaks uurida miljonite aastate eest merepõhja vajunud karploomade kivistisi, selleks on nüüd Uuga pangal olemas uus ilus trepp, mis järsakust rannale viib. Tegelikult ei ta vii ega too, ise tuleb ronida.
Vanasti peeti kõrgetel pankadel rannavalvet. Nüüdki uurib Rein, ega viikingilaevade purjed ei paista. Ei paistnud, hoopis üks kaubalaev tuli vanametalli järele ja teine tõi Mersusid Venemaale viimiseks.
Mõtlesime taastuvenergiamaksule, nn. arendaja kergele ja priskele kasumile sundtarbija arvel ja rohelist värvi elektrile. Aga tuulik seisis paigal, sest tuult ei olnud ja see meile meeldis.
 Käis äge vaidlus, mitu käbi kuusel on. Arvamised kõikusid 200 ja 800 vahel. See viitab sellele, et me ei võta alati arvesse asju mis asuvad teisel pool silmaga nähtavat.
 Vesine teerada, kohati parem, kohati hullem. Aga vähemalt mitte asfalt, mis mõeldud selleks, et kiirelt elust enesest mööda kimaksime.
 Teel Leetse mõisa poole. Kunagi kappasid siin mõisapreilide valged ratsud.
 Sõit sõidetud. Teeme rannas aega rongini parajaks. Rein premeeris end „ühe pindiga“. Teised viskasid kividega vana konservikarbi pihta märki. Polegi ju nii kaua aega möödas sellest kui poisikesed olime.
Kirjutas Urmas